Homsesse kanduvat pärandit loome täna

Käesolev aasta on kuulutatud pärandiaastaks, mille juhtmõtteks on «Pärijata pole pärandit». Piiblis on korduvalt rõhutatud pärandi tähtsust ja tuletatud meelde, et sündinud asjadest tuleb rääkida ka järeltulevatele põlvedele. Kahe sajandi pikkune Eesti Piibliseltsi tegevus ei ole mitte ainult eesõigus, vaid ka vastutus ja kohustus tulevaste põlvede ees, et Jumala sõna tõlkimine ja levitamine ei lõpeks.
Juba 1806. a, kaks aastat pärast Briti ja Välismaa Piibliseltsi (BVPS) asutamist Londonis, võtsid eestimaalased sellega kontakti. Noarootsi pastor Gustav Carlblom kirjeldab oma kirjas piibliseltsile rootslaste, sakslaste ja eestlaste hulgas valitsevat olukorda – suur puudus on piiblitest – ning teeb ettepaneku rajada kohalik piibliselts. Analoogilise kirja saadab 1810. a E. G. Nietz Riiast.
Tallinnas tegutses samas sihis Tallinna Mihkli kiriku abipastor ja gümnaasiumiõpetaja Gustav Swerdsjöe, kelle initsiatiivil asutati 1807 Eestimaa pastorite sinodil Eestimaa piibliselts. Tartus moodustati hernhuutlase C. Schmidi eestvedamisel piibliselts 1811. a. Aastal 1812 tuli Tallinnast ja Riiast BVPS juhatusele jätkuvalt teateid, et eestlased ja lätlased vajavad Uut Testamenti ja Piiblit.
1813. a jaanuaris asutati Sankt-Peterburgis piibliselts, mis järgmisel aastal nimetati ümber Vene Piibliseltsiks. Suvel külastas Eestit BVPS esindaja John Patterson, kes oli aidanud luua rahvuslikke piibliseltse Rootsis, Soomes, Taanis, Islandil ja Venemaal. Siia tuli ta koos vürst Lieveni ja parun Wietinghofiga.
Sankt-Peterburgi Piibliseltsi haruseltsid asutati ametlikult Tartus 1813. a 10. juunil ja Tallinnas 1. juulil. Piibliseltsid olid esimesed Eestis tegutsenud vabatahtlikud ühendused, mille liikmeteks oli ka maarahvas. Eesti Piibliseltsi tegevus lõpetati 1940. a sügisel. Selts taastati 14. detsembril 1991.
Vajadus organisatsiooni järele, kes koordineeriks ja organiseeriks Piibli tõlkimist, trükkimist ja levitamist, esialgu küll nende importimist, tekkis 1980ndate lõpul, kui ühiskondlik-poliitilises elus toimunud muudatused võimaldasid rääkida piiblite levitamisest Eesti kirikutele. Oli ju seni piibleid ja ka muud vaimulikku kirjandust toodud Eestisse salakaubana.
Piibliseltside põhieesmärk on läbi aegade olnud pühakirja tõlkimine, trükkimine ja levitamine. Seda on teinud ka Eesti Piibliselts. Lisandunud on väga oluline valdkond – Piibli tutvustamine. Piibliselts koos oma toetajatega tegutseb selle nimel, et meie rahvas ei kaotaks sidet piiblimaailma ja Piibli väärtushinnangutega.
Homsesse kanduvat pärandit aga loome täna ja praegu. Seda järjepidevust on mõistnud paljud Piibli autorid. Ikka ja jälle tuletatakse meelde mineviku sündmusi – Jumala tegusid. Ja kutsutakse üles Jumalat tänama selle eest. Ja mitte ainult tänama, vaid ka õpetama. Meil on vaja õppida mineviku kogemustest. Aga samas aitavad tänased otsused ja valikud meil jätkata oma teekonda. «Ära väldi vanade jutustusi, sest ka nemad on õppinud oma vanemailt, sest neilt sa õpid arukust ja vastuse andmist siis, kui on vaja!» (Srk 8:9).
Eesti Piibliseltsi töö eesmärgiks on, et ka järgnevatel sajanditel oleks emakeelne jumalasõna kättesaadav igale inimesele. «Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal» (Ps 119:105).

 

 

 

 

Jaan Bärenson,
Eesti Piibliseltsi peasekretär