In memoriam Helene von Schilling

In memoriam

Helene von Schilling

26.02.1924–26.12.2021

Issand hoiab su minemist ja su tulemist nüüd ja igavesti. Ps 121:8

26. detsembril 2021 lahkus meie hulgast paruness Helene von Schilling, kes saadeti viimsele teele ja usaldati Jumala hoolde Saksamaal Tönisvorsti kirikus 29. jaanuaril 2022. 

Meile on jäänud temast väga head ja helged mälestused kõikidest nendest arvukatest kohtumistest ja ühistest ettevõtmistest, mis meid Helenega kokku viisid nii Järva-Jaani koguduses kui ka meie kogukonnas.

Ajalooliselt on Schillingite suguvõsaga seotud mitmed mõisad Järvamaal ja mujal Eestis, mis selle perekonna liikmetele omal ajal kuulusid. Nad on olnud ka meie kirikute patroonid. Helene von Schillingi suureks tööks oli suguvõsa ajalugu puudutava uurimuse jaoks materjalide kogumine ja kokku kirjutamine. Uurimus „Schilling. Der Weg eines baltischen Geschlechts durch fünf Jahrhunderte“ sai valmis 1999. aastal ja täiendatud töö ilmus veel 2012. aastal. 

Uurimistöö tõi teda ka Järva-Jaani, oma suguvõsa liikmete kodukirikusse, Orina mõisa, Kuksema kabelisse ja hauakohtadele. Nendest kohtumistest kasvas välja tänini püsinud sõprus ja koostöö Helene kodukoguduse St. Tönisega Tönisvorstis ja kogu Schillingite suguvõsaga, kes on mitmel korral korraldanud suguvõsa kokkusaamisi Järva-Jaanis.

Helene von Schilling sündis 26. veebruaril 1924 Tallinnas parun Erich Schillingi ja Charlotte (snd Krusenstiern) teise lapsena. Koolis käis ta Tallinnas, kuid koolivaheaegadel viibis sageli sugulaste juures Ruila mõisas. 1939. aastal, baltisakslaste ümberasumise käigus, lahkus perekond Eestist. Oma mälestustes on Helene sellest päevast kirjutanud: „Kui meie pere 4. novembril 1939. aastal Tallinnast lahkus, olid ilmad vihmased. Kui laev hakkas sadamast aeglaselt liuglema, oli meeleolu rõhutud nii laeval olijatel kui ka mahajääjatel. Kõik inimesed vaikisid. Reidil olid vähevalgustatud Vene sõjalaevad ankrus ja sellega oli küll kõikidele selge, et lahkumine armsalt kodumaalt on jäädavalt!“

Eestimaa ei kadunud Helene südamest ja mõtetest. Saksamaal elades hoidis ta ennast kursis Eestis toimuvaga ja 50 aastat hiljem, 1989. aastal külastas ta taas oma lapsepõlve ja noorusajaga seotud paiku. Ta tuli oma kodumaale, olles tallel hoidnud ka eesti keele. Meie taasiseseisvumisaja elu ja rasket olukorda nähes organiseeris ta Saksamaalt abi nii meie kiriku ja kogudusetöö kui ka kogukonnatöö ülesehitamiseks. Teda ajendas selleks armastus oma kodumaa ja siinsete inimeste vastu. Oma mälestustes „Erinnerungen an Estland. Kindheit 1924 – Umsiedlung 1939 – Wiedersehen 1989“ väljendab ta oma tänu: „Südamlik tänu kõikidele, kes on andnud mulle tunde, et Eestimaa on ka edaspidi minu kodumaa. Jumal valvaku Eestimaad ja eestlasi!“ Helene von Schilling pälvis oma armastusega tehtud töö ja antud abi eest 2002. aastal Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi ja 2011. aastal EELK koostöömedali (fotol).

Helene von Schillingi viimaseks sooviks oli puhata kodumaa mullas. Matusetalitus algab laupäeval, 23. aprillil kell 12 Järva-Jaani kirikus, urn sängitatakse mulda kirikuaia kalmistul perekonna hauaplatsile.

Igavene rahu anna talle, Issand, ja igavene valgus paistku talle. 

Katrin-Helena Melder,

Järva-Jaani koguduse õpetaja