Jumala armastuse ohvritee
/ Autor: Hedi Vilumaa / Rubriik: Päevateema ja palve, Pühapäevaks / Number: 7. veebruar 2024 nr 5 digileht /
Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! Lk 18:31
Kuigi mõnikord tundub, et kriitiliste eluolukordade puhul on ikka aega üleskerkinud probleeme lahendada, ei anna tehtut või plaanitut enam alati muuta. Ka parima veendumusega seatud sihtide täitmist tuleb selgitada, öeldud sõnade, avaldatud mõtete ja tegude kohta vastust anda. Selline protsess on inimlikult arusaadav; kõrvaltvaataja võib seda jälgida toetuse või parastuse, kahju- või kaastundega, näha intriigi või saada kinnitust. Mida mõtleb sellisel teel olija ise? Kui suur peab olema ohver, millest peab piisama? Kellele ja milleks? Kas ettevõetu tasub vaeva ja mis on eneseohverduse mõte?
Paastuaja ehk Kristuse kannatusaja alguseni jäävad tänasest loetud päevad. Siis meenutatakse Jeesuse teadlikku pööramist valuteele, mis viis vastu ristilöömisele ja surmale, hoiatustest hoolimata. Kuigi mäetipul asuvasse Jeruusalemma minek tähendab ülespoole liikumist, astus Jeesus piltlikult ainult allapoole. Aga nõnda minnes toitis ja turvas teda teadmine, et Jumal ei jäta maha, tema riik elab ja et Jumala piiritu armastus peab jõudma kõikideni. Nõnda minna ja ohvriteed käia tuli, sest Inimese Poja tee oli ette teada ja täita vaja. Ohverdades iseennast murdis Jeesus maailma patu – lahusolemise Jumalast – ja sai sillaks Jumala juurde kogu loodu jaoks. Teekäijast sai Tee, Tõde ja Elu. Paastuajal läheme koos Jeesusega ihu, hinge ja vaimu puhastumise teele, seome end teadlikult lahti valest, üleliigsest ja kõverast. Läheme, et võita pühitsus Kristuse läbi.
Hedi Vilumaa
PALVE
Hea taevaisa, juhi meid tasastele teedele ja lase meil mõista Sinu armastuse suurust.
