Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Milleks meile looduhoiukuu?

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Tänavu septembris tähistavad Eesti kirikud esmakordselt looduhoiukuud. Kuna mul oli rõõm olla Eesti Kirikute Nõukogu juures selle algatuse eestvedaja, avan veidi antud kuu tähtsust.
Tegemist on rahvusvahelise oikumeenilise algatusega, mis kutsub kristlasi üle maailma palvetama, mõtisklema ja tegutsema Jumala loodu heaks. Looduhoiukuu algab igal aastal 1. septembril, ülemaailmsel palvepäeval loodu eest, ning kestab kuni 4. oktoobrini, püha Assisi Franciscuse, keda kutsutakse looduskaitse pühakuks, mälestuspäevani.
Igal aastal valivad rahvusvahelised korraldajad ka looduhoiukuule teema, milleks 2023. aastal on „Kuivamatu jõgi“. See tuleneb prohvet Aamose raamatust, kus ta hüüab: „Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!“ (Am 5:24). Korraldajad sõnavad, et nii oleme meiegi kutsutud ühinema õigluse ja rahu jõega ning seisma nende eest, kes kliima- ja keskkonnakriisides kõige enam kannatavad.
Looduhoiukuul osalemise võimalusi on palju, alates praktilistest tegevustest nagu kogudusega talgutel osalemine, keskkonnaühendustele annetamine või oma koguduse tegevuste keskkonnasäästlikumaks kujundamine, kuni vaimsemate tegevusteni nagu loodu eest palvetamine (nii ühiselt kui üksi), ökoteoloogia kohta lugemine, selle üle koos arutamine ja kaaskristlaste teadlikkuse tõstmine. Need on vaid mõned näited – iga kogudus saab ise endale sobival viisil tähistada.
Arvan, et septembrikuine looduhoiukuu võiks olla kirikute iga-aastane traditsioon. Miks? – võib seepeale küsida. Miks üldse määrata oluliste teemade tähistamiseks kindlad tähtpäevad, nagu seda teeb kirikukalender? Muidugi võime meenutada ja rõõmustada Jeesuse sünni üle ka kesksuvel või ülestõusmise üle novembris – mõnes mõttes peaksimegi kristluse keskseid sündmusi ja nende imelisust aasta ringi meeles hoidma. Kuid tähtpäevad annavad meile põhjuse tulla välja igapäevarutiinist, need toovad meie tähelepanu mõnele olulisele nüansile.
Keskkonnahoidlikult peaksime käituma aasta ringi, kuid just Jumala loodule pühendatud kuu aitab meil järele mõelda oma suhte üle looduga, seda palves tavapärasest eredamalt fookuses hoida. See aitab ühest küljest tunnustada häid tegusid ja teisalt mõelda, mida me kristlastena ei tee piisavalt – kus oleme muutunud liiga mugavaks, kus tarbime ebavajalikult palju, ja kus saaksime ulatada abikäe neile, kes hetkel keskkonnakahjude ja kliimakriisi tõttu kannatavad.
Ka aeg tundub selleks (luterliku) kirikuaasta rütmi arvestades sobiv. Kõik tähtsaimad pühad mahuvad kirikuaasta esimesse poolde – jõulud, ülestõusmispühad, nelipühad. Sel esimesel poolel on fookuses Jeesus ja tema elu kesksed sündmused, mistõttu on seda nimetatud ka Issanda poolaastaks. Teine poolaasta järgneb nelipühadele ehk Kiriku sünnipäevale, mistõttu on seda nimetatud Kiriku poolaastaks. Sel rahulikumal poolel kirikuaastast räägitakse rohkem kiriku ja üksikisiku tegevustest – kuidas peaksime kristlastena Jeesuse õpetuse järgi elama. Jumalat tema erinevates väljendustes tähistatakse terve aasta jooksul. Kuid siiski lisab looduhoiukuu olulise nüansi – see annab võimaluse rääkida Jumalast kui Loojast.
Enamasti on meie teoloogias ja eetikas jutuks kaks olulisimat suhet või suunda – meie suhe Jumalaga ja meie suhe teiste inimestega. (Need on õigustatult kesksed, sest peegeldavad Jeesuse peamist käsku: armasta Jumalat ja armasta ligimest.) Ökoteoloogia kutsub aga sinna valemisse lisama ka loodu ning mõtisklema Jumala suhte üle looduga, nii nagu ka meie suhte üle looduga (ja Jumalaga tema loodu kaudu).
Septembrikuu sidumine looduga pärineb algselt õigeusu traditsioonist, kus uus kirikuaasta algab hoopis septembrist. Maailma loomise aeg paigutati septembrisse ning seostati viljakoristusega – rikkalikud loodu annid meenutavad algset ja suurimat Jumala antud kingitust, maailma loomist.
Kui tõesti võtta endale see aeg ja loodu üle mõtiskleda, võib esile tulla väga erinevaid – ja vastakaid – emotsioone. Ühest küljest tähistame Jumala loodud imepärast mitmekesisust, selle ilu ja sügavust ning selles peegelduvat Jumalat ennast. Kaunis maastik või päikseloojang on kõige lihtsam meeldetuletus meie väiksusest ja piiratusest, see paneb meid hindama nii maailma kui ka elus olemist.
Kuid tähistamine ja tänu on vaid väike osa selle kuu mõttest. Kui oleme õppinud looduga koos rõõmustama, peame õppima ka loodule kaasa tundma, peame tooma esile loodule osaks saanud ebaõiglused, tunnistama oma süüd, inimkonna süüd neis. Loodu ekspluateerimine ja isekateks eesmärkideks ära (ja üle) kasutamine on spetsiifilist sorti patt. Ei tohi unustada, et inimkonna ja loodu suhe on kristliku traditsiooni järgi mõranenud juba alates pattulangemisest. Lahendus sellele on aga üks kõige muuga – Jeesuse surma ja ülestõusmisega meile antud andestus, lunastus ja pääste.
Isegi Jeesuse enda olemus annab meile vihje, kuidas loodusse suhtuda. Loodu pole tähtsusetu, sest Jumal ise sündis maailma, loodu sekka. Ta kõndis samal maal ja sõi sama toitu. Tema kehastumine ületas Looja ja loodu vahelise lõhe. Isegi pärast ülestõusmist sõi ta koos oma jüngritega, rõhutades oma kehalisust. Ja mis on veel kehalisem, veel maisem akt kui söömine? Samas on söömine ka sakramentaalne tegevus – me matkime Jeesuse ja ta jüngrite leivamurdmist armulaua näol.
Nii nagu Jeesuses Kristuses on kaks loomust – jumalikkus ja inimlikkus – ühes isikus, on jumalikkus ja inimlikkus läbi põimunud ka meie sakramentides. Me püüame saada osadust ja jõuda Jumalani maise, aga pühitsetud leiva ja veini kaudu. Või ristimises maise, aga Jumala Sõnaga seotud vee kaudu. Siin on võimalus mõtiskleda, kuidas jõuame Loojani loodu kaudu ja kuidas armulaud aitab ületada ka kõige fundamentaalsemaid lõhesid. Usun, et Looja ja loodu teemaga tegelemine annab meile värske vaatenurga ja võimaluse avastada uut nii enda kui Jumala kohta.
Vahelduseks küsin aga seda küsimust teistpidi. Mida saab looduhoiukuu laiemale avalikkusele pakkuda? Kas kristlastel on midagi uut ja omapärast, mis on näiteks keskkonna valdkonnast puudu? Ma arvan, et on. Peamiselt oleks see hingehoidlik mõõde ja maailmavaateline raamistik.
Ma töötan igapäevaselt kliimapoliitika valdkonnas ja jälgin ilmalikust lähtepunktist toimuvaid keskkonnaalaseid arutelusid. Näen palju pühendumist ja kirge, kuid samas ka frustratsiooni ja lootusetust, kohati kibestumist. Ükskõik millise ühiskondliku ebaõigluse vastu tegutsemine nõuab tugevat missioonitunnet, sest ühe inimese panus on suures plaanis kui lusikatäis vett tulekahjule – vaja on palju enamat. Kliima- ja elurikkuse kriisid on aga sellevõrra keerulisemad, et nende tekkepõhjused on komplekssed globaalsed mehhanismid (nagu näiteks kasvuhooneefektist tulenev keskmise globaalse temperatuuri tõus), mille muutust on peaaegu võimatu oma silmaga näha – eriti veel oma tegevuse mõju selles.
Iga päev keskkonna valdkonna uudiseid jälgides on ängistus kerge tulema. Selles osas on kristlastel siin eelis – meie jaoks on lootus juba probleemi püstitusse sisse kirjutatud. Lootuse alge on alati olemas, kuniks usud lunastusse. See muidugi ei tähenda, et maised kannatused oleks tähtsusetud või et kristlasi need kunagi ei muserdaks. Hingehoidu ja psühholoogilist tuge vajavad kõik. Küll aga usun, et keskkonnakriiside läbi Looja ja loodu temaatika mõtestamine annab meile kasuliku raamistiku, milles mitte ahastusse ära kaduda, vaid hoida silmapiiril selle kõige alust: Loojat, Lunastajat, Lootuse Andjat. Lõpuks saame alati oma koormad tema kätte usaldada.
Kristlikus traditsioonis peitub nii palju tarkust mõõdukuse, kestlikkuse ja sissepoole vaatamise kohta, mida me ei pruugi esmapilgul märgata ega osata keskkonnahoiu konteksti paigutada. Nüüd, keskkonnakriiside ajastul, on aeg need tarkused välja otsida ja kasutusele võtta. Kristlus ei ole lõputu kasvu ja tarbimise usk, vaid tasakaalukalt ja targalt toimimise usk, mis kutsub kaasinimestega koostööle, usaldades selles kõiges Jumalat.

Laura Vilbiks
EKNi looduhoiukuu projektijuht