Naised reformatsiooni valguses 8. osa

8.
Koraali on lauldud üle 500 aasta ning ka tänapäeval on see Saksa evangeelses lauluraamatus (nr 67). Johann Sebastian Bach komponeeris koraali ainetel 200 aastat hiljem kantaadi „Herr Christ, der einge Gottessohn“, milles kasutab koraali esimest ja viimast salmi. Elisabeth Crucigeri koraal on tõlgitud mitmetesse keeltesse.
Elisabeth oli kahe lapse ema. Poeg Caspar Cruciger (1525–1597) nooremast sai isa eeskujul teoloog ja pastor. Tütar Elisabeth (1529–?) abiellus pärast lesestumist 1563. aastal Eislebenis Martin Lutheri vanima poja Johannes (Hans) Lutheriga (1526–1575).
Elisabeth Cruciger suri vaid 35aastasena 1535. aastal Wittenbergis. Tema matmispaik ei ole täpselt teada, kuid kohas, kus nende pere Wittenbergis elas (Collegienstraße 81), on tema mälestuseks paigaldatud mälestustahvel. Mõned ajaloolased on Elisabeth Crucigeri nimetanud evangeelse usu ja reformatsiooni emaks, kes muusika kaudu püüdis edasi anda usu sügavaimat olemust.

Olümpia Fulvia Morata: traagilise elusaatusega intellektuaal, kirjanik ja õpetlane
1526. aastal sündis Ferraras itaalia õpetlase Fulvio Pellegrino Morato (1483–1548) perre tütar Olümpia Fulvia (fotol). Humanistina tuntud Morato oli oma aja õpetatumaid mehi Itaalias ning Olümpia Fulvia kasvas üles väga intellektuaalses keskkonnas. Väidetavalt oli ta juba 12aastaselt võimeline väitlema nii kreeka kui ladina keeles. Hertsoginna Renata (1510–1574, Louis XII noorim tütar) soovil kutsuti Olümpia Ferrara hertsogi Ercole II d’Este (1508–1559) ja hertsoginna Renata vanima tütre Anna d’Este (1531–1607) õpingukaaslaseks. Anna oli Olümpiast viis aastat noorem ning samuti tähelepanuväärselt andekas.
Mainimist väärib siinkohal, et hertsoginna Renata oli sügavate vaimsete huvidega ning temast sai oluline reformatsiooni ja Johan Calvini toetaja, muuhulgas oli ta aastaid Caliviniga kirjavahetuses. Õukonda külastasid protestantlikud õpetlased ja tolleaegsed tähelepanuväärsed mõtlejad. Sealt sai arvatavasti mõjutusi ka Olümpia Fulvia Morata. Juba teismelisena õpetas ta õukonnas Cicero ja Calvini töid.
1540ndail algas Roomas äge vastureformatsioon. Roomakatoliiklikus keskkonnas muutus reformaatorlike ideede järgimine surmanuhtlusega karistatavaks. Kuna Fulvio Pellegrino Morato tervis halvenes, lahkus Olümpia 1548. aastal õukonnast, et isa eest hoolitseda. Pärast isa surma naasis ta lühikeseks ajaks õukonda, kuid vastureformatsiooni meeleoludest kantuna langes hertsogi ebasoosingusse ja isolatsiooni. Tema intellektuaalsed veendumused, laialdased filosoofilised ja kirjanduslikud huvid äratasid temas usu Kristusesse. See tähendas Olümpia elus pöördepunkti.
Umbes samal ajal palus Olümpia kätt reformaatorlikke ideid järgiv meditsiini ja filosoofia üliõpilane Andreas Grünthler. Nad abiellusid 1549/1550. aastal ning lahkusid üha usuvaenulikumaks muutuvast Itaaliast üle Alpide Grünthleri sünnilinna Schweinfurti. Lisaks neile kahele võeti kaasa ka Olümpia kaheksa-aastane vend Emilio.
Põgenike majanduslik olukord oli halb, sageli tuli kannatada ka nälga. Valikutele seadsid oma piirid ka perekonna usulised veendumused – elu mitteprotestantlikel aladel oli välistatud. 1554. aastal põgenes perekond leekides Schweinfurdist sisuliselt viimasel minutil. Linnast lahkudes Andreas Grünthler vahistati. Kuna perekonnal puudus raha Grünthleri vabaks ostmiseks, vangistati mees ning ta pääses sellest vaid ime läbi. Füüsiliste ja vaimsete läbielamiste ning katsumistega silmitsi seistes näis aga Olümpia usk üha kasvavat.
Nende järgmiseks sihtkohaks oli Heidelberg, kus Andreas Grünthlerist sai kohalikus ülikoolis meditsiiniprofessor ja Olümpia Moratale pakuti võimalust õpetada ülikoolis kreeka keelt. Pärast seljataha jäänud vintsutusi oleks see olnud lõpuks võimalus turvalisemaks ning nende vaimsetele annetele ja usulistele veendumustele vastavaks eluks. Paraku läks teisiti – nad pääsesid küll reformaatorlike ideede suhtes vaenulikust Itaaliast, leekides Schweinfurdist, kuid Heidelbergis ootas neid ees katk, millele tuli alla vanduda. Viimaste aastate läbielamised olid Olümpia Fulvia tervist tugevalt räsinud ning ta suri vaid 29aastaselt 26. oktoobril 1555. Theodore de Beze (1519–1605), üks reformatsiooni klassikuid ja teolooge, kirjutas talle isiklikult lahkumiskõne.
Olümpia surmale järgnes Euroopa humanistlikes ringkondades järelhüüete laviin. Paari kuu jooksul lahkusid katku tagajärjel ajast igavikku ka tema abikaasa Andreas ja vend Emilio.
Märkimisväärne osa Olümpia Morata ladina- ja kreekakeelsest vaimsest loomingust (ladinakeelsed dialoogid ja kreeka poeemid, aga ka ladinakeelne kirjavahetus humanistidest mõtlejatega ja itaaliakeelne teiste mõttekaaslastega) läks kaduma Schweinfurdi piiramise käigus, ülejäänud avaldas Fulvio Pellegrino Morato sõber Celio Curione (1503–1569) pärast Olümpia surma.
Juba oma eluajal oli Olümpia Fulvia Morata hinnatud vanade keelte tundjana ning lugupeetud oma intellektuaalsuse ja vaimsete võimete tõttu. Paraku on ta aga hilisemalt jäänud tagaplaanile osaliselt just oma kirjaliku loomingu hävimise tõttu, mis aga ei vähenda tema mõju oma kaasaegsetele ja Euroopa teaduse arengule ning reformaatorlike ideede kinnistumisele tervikuna.
Olümpia Fulvia Morata mälestuseks annab Heidelbergi ülikool naissoost järeldoktoritele igal aastal välja stipendiumi.
(järgneb.)

Kristel Engman,
vikaarõpetaja