Oikumeenia kui võimalus ja and

Konstantinoopoli patriarhi hiljutisel visiidil Eestisse kõlas sõnum kristlaste koostöö vajalikkusest praeguses kaootilises maailmas, et kasutada paremini oma ande kristliku usu ja looduhoiu edendamisel. Eestimaa usuelu iseloomustades tuuakse välja enamasti nõrkusi: oleme üks kõige sekulaarsemaid riike, kristlaste osakaal on väga väike ning kahaneb järjest. Kuid nõrkuste kõrval on alati ka tugevused, mida tuleb õppida väärtustama ja arendama. Kirikute omavaheline koostöö on kindlasti üks enam kasvamist võimaldav valdkond, oikumeenias võib näha lausa spetsiifilist Püha Vaimu andi ühe väikerahva kogudustele.
Oikumeenia kirikujuhtide tasandil ja Eesti Kirikute Nõukogu toimiva organisatsioonina võib olla eeskujuks ka mujal maailmas, kus kristlaste mõju ja osakaal on traditsiooniliselt suurem. Selle kõrval saame märgata ja väärtustada ka koguduste juhtide ja aktiivsete töötegijate oikumeenilist koostööd Eestimaa erinevates paikades. See on elav dialoog, mis sünnib elu ja olukordade keskel. Kui meid on vähe, siis üks kristlane otsib ikka teist kristlast, üks kogudus teist kogudust, sest koos oleme tugevamad. Seda võib nimetada ka „rohujuure oikumeeniaks“.
Saaremaal, kus juba mõnda aega elan, on tavaks „Oiku“ nime kandvad kokkusaamised. Nende kohtumiste algatajaks oli kunagine praost Elmar Reinsoo, kelle soe ja südamlik suhtlemine erinevate koguduste töötegijatega leidis head vastukaja. Tema järel võttis selle ülesande enda kanda Kuressaare Siioni koguduse pastor Herman Mäemets, viimastel aastatel on koordineerimine usaldatud abipraost Rene Reinsoole.
Kohtutakse kolm või neli korda aastas erinevates kogudustes. Võõrustav kogudus on alati katnud laua, sest ühine söömaaeg kuulub Jumala Sõna osaduse juurde. Need kohtumised pakuvad suurepärast võimalust tutvustada uusi töötegijaid, jagada koguduste rõõme ja muresid. Tavaliselt on palutud paaril inimesel ette valmistada vaimulik sõnum, mille järel mõtiskletakse, lauldakse ja palvetatakse. See annab jõudu ja toob rõõmu hinge.
Oikumeenia ja kristlastevaheline dialoog keskendub oma olemuselt üksteise tunnustamisele. Me oleme eri konfessioonide esindajad, kellel on oma juured, traditsioonid, aga meie eesmärk on üheskoos tulemuslikult tegutseda. Me soovime ja suudame olla dialoogis, nähes selles Jumala tahet ja juhtimist.
David J. Bosch, üks juhtivaid missiolooge 20. sajandil, on rõhutanud, et edukaks dialoogiks teise osapoolega on vaja kõigepealt väärtustada oma identiteeti. Oikumeenia ei tähenda traditsioonide sulandumist ega iseenda kaotamist, nõrk ja kõikuv eneseteadvus nii usklike kui ka usugruppide puhul ei soosi dialoogi. Saame dialoogis julgelt väärtustada ka oma luterlikku identiteeti, tunda uhkust selle üle ja mitte pidada seda tühiseks. Siis ei näe me ka teisi konfessioone tühja kohana, vaid Jumala tööna, küll erinevana, kuid ikkagi tema loominguna.
Õpetaja Reinsoo on võrrelnud oikumeenilist osadust suure puuga, mille juured laiuvad maapinnas ja oksad taevas. Igal konfessioonil ja kogudusel on oma ainulaadsed juured ja mõnevõrra erinevad rõhuasetused kogudusetöös, nagu oksad puu küljes. Kuid me kõik oleme ühendatud ühises tüves, kelleks on Jeesus Kristus. See ühtsus on meile kristlastena oluline, mõnikord saame teistelt konfessioonidelt inspiratsiooni ja jõudu, nii nagu oksad saavad toitaineid paljudelt juurtelt.
Dialoog teistega kujundab meis ka alandlikkust, peame ju harjuma mitte ainult rääkima ja oma tõde kuulutama, vaid ka kuulama ja õppima. Väljastpoolt tulnud pilk võib sageli tuua esile seda, mida ise ei ole osanud märgata ja tagasiside on alati võimalus paremaks edasiteeks.
Viimasel „Oikul“ olime koos väikeses Leisi baptistikoguduses, kus on vaid kaheksa ametlikku liiget, ometi saime sealselt rahvalt südamesse manitsuse võtta tõsiselt Jumala Vaimu kutset ja juhtimist. Ka oikumeeniline dialoog ja koostöö on protsess, kus me kogeme Jumala juhtimist. See on liikumine hinnangute andmiselt ja rivaliteedilt üksteisesse küpsema suhtumise poole, mis loob aluse koostööks jumalariigi põllul.

Tiina Janno