Priit Rohtmets: Eesti Kirik on luteri kiriku käega katsutav visiitkaart

Kirikulehe 100. sünnipäeval Eesti Kiriku päeval Tallinnas avatakse lehe ajalugu kajastav rändnäitus „Sada aastat vaimuvalgust – Eesti Kirik 100“.

Eesti Kirik 100 näituse koostas prof Priit Rohtmets. FOTO: Erakogu

„Kiriku häälekandjal on täita oluline roll kiriku enesemõistmise kujundaja ja mõtestajana. Niisiis pole Eesti Kirik mitte pelgalt sõnumitooja, vaid ajalehes ilmunud artiklite ja selle veergudel toimuvate diskussioonide abil ka kiriku enesekuvandi looja,“ võib lugeda avatava näituse seitsmendalt stendilt.

Et 100. sünnipäeva tähistava kirikulehe rolli selliselt sõnastada, on näituse koostaja prof Priit Rohtmets pool aastat toimetuse palvel uurinud Eesti Kiriku ajalugu ja selle uurimuse tulemusel on valminud seitsmest stendist koosnev rändnäitus, mida avamisel koostaja ise tutvustab ja mida hiljem võib tellida oma kodukogudusse või mujale.

Eelmaitsena ja neile, kes reedel ise kohale tulla ei saa, oli kirikuloolane Priit Rohtmets valmis avama, mida näitusel näha saab, kuidas kulges uurimistöö ning millised ajaloo seigad olid talle eriti kõnekad.

Rändnäituse „Sada aastat vaimuvalgust – Eesti Kirik 100“ esimene stend

Palun tutvusta reedel avatavat näitust.
Tegemist on Eesti Kiriku sajandaks sünnipäevaks koostatud näitusega. Lisaks annab ta laiema ülevaate ja analüüsib kristlikku ajakirjandust muu Eesti ajakirjanduse kontekstis viimase 100 aasta jooksul.
Näitus on üles ehitatud kronoloogiliselt ja temaatiliselt. On seitse stendi: kolm tutvustavad esimest perioodi ehk omariikluse vanemat perioodi, üks pagulust ja kolm iseseisvuse taastamise järgset aega. Kuna stendidele ei mahu kogu 100 aasta lugu tervikpikkuses, siis hakkab see ilmuma ka Eesti Kirikus järjejutuna.

Esmalt saab näitusel ülevaate, milline oli keskkond, kus 1923. aasta detsembris Eesti Kirik sündis. Just keskkond, milles kristlik ajakirjandus on tegutsenud, on ehk üks huvitavamaid ja olulisemaid asju, mis Eesti Kirikut on 100 aasta jooksul saatnud.

Kirikuleht on olnud kiriku kooshoidjaks.

1920.–1930. aastatel oli ajakirjandus poliitiline ehk igal huvigrupil, poliitilisel parteil oli oma väljaanne. Sama toimus ka kirikus, kus olid samuti eri huvigrupid, teoloogilised koolkonnad, kes üritasid end kirikus nähtavaks teha. Ajaleht Eesti Kirik seadis eri gruppide pingeväljas eesmärgiks kirikut koos hoida. Siit tuleb oluline motiiv, mis Eesti Kirikut on 100 aasta jooksul saatnud: kirikuleht on olnud kiriku kooshoidjaks.
Nõukogude ajal võim kristlikku meediat ei sallinud, kuid üksikuid aastaraamatuid siiski sai avaldada. Järjepidevus jätkus paguluses ja seal jätkati lehe väljaandmist ka siis, kui iseseisvuse taastanud Eestis hakkas Eesti Kirik 1990. aastal taas ilmuma.

Siit algas Eesti Kiriku uus periood uues keskkonnas. Ajakirjandus üldiselt seati ju uutele alustele. Ehkki võib öelda, et ajalehed on kaldunud poliitiliselt ühele või teisele poole, pole meil viimaste aastakümnete jooksul olnud Eesti omariikluse esimesele perioodil omast poliitilist ajakirjandust. Kõik see peegeldub ka Eesti Kirikus.

Eesti Kirik eristub muust meediast analüütilise ja rahuliku stiili poolest.

Ka Eesti Kirik on näide tasakaalustatud ajakirjandusest, olles samal ajal ühe organisatsiooni häälekandja. Kui ka enne II maailmasõda oldi kiriku häälekandja ja püüti ühendada erinevaid osapooli, mis kirikus olid, siis sellele vaatamata oli toona nõnda, et kui vahetus kirikuvalitsus, kui vahetus piiskop, siis reeglina vahetus ka kirikulehe toimetus ja peatoimetaja. Iseseisvuse taastanud Eesti riigis pole see nii olnud. Politiseeritus, mis puudub nüüdisaja ajakirjanduses, puudub ka Eesti Kirikus. Eesti Kirik on pigem diskussiooni pidamise koht. Mõistagi väljendatakse seal ka kirikuvalitsuse ametlikke seisukohti, otsuseid ja muud.

Siin näeme dünaamikat, kuidas Eesti Kiriku ajalugu käib käsikäes kogu ajakirjanduse ajalooga. Ka ajalehe esimesel perioodil oli diskussiooni ja nagu praegu arutleti toonagi, kui palju seda võib olla. Vastus oli, et poleemikat võib olla, isiklikuks aga minna ei tasu. Alati rõhutati, et töötatakse kirikupäeva ehk toonase kiriku seadusandva kogu otsusel ja ollakse üldkiriklik esindusväljaanne.

On olnud perioode, mil sunnitult ei saanud Eesti Kirik ilmuda. Kas võime siiski rääkida järjepidevusest ja juubelist?
Arvan, et on põhjust juubelist rääkida. Selge on see, et ajaleht Eesti Kirik, mis aastal 1923 ilmuma hakkas, oli kiriku häälekandja; ta avaldas kiriku ametlikke seisukohti, jutlusi, teateid, hingekosutuslikke artikleid. Täpselt samu asju teeb ta ka praegu. On põhjust rääkida järjepidevusest sisulises mõttes.

Palun meenuta lehe ajaloost mõnda kõnekat seika, mis sind paelus.
Mind on isiklikult paelunud, kuidas kirikul on olnud vajadus alates vaba rahvakiriku sünnist ühiskonna asjades kaasa rääkida ja oma tegemisi nii kiriku liikmetele kui ka väljapoole tutvustada. Sõjaeelses Eestis oli see loomulik, aga see jätkus ka paguluses, juba 1946. aastal Saksamaal, kui sündis sealne Kirikuleht. On olnud pidev vajadus kiriku tegemistest teada anda ja oma liikmete eest hoolt kanda. Hingekosutuslik pool pole olnud sugugi teisejärguline. Sidepidajaks olemine ja hingekosutuse pakkumine on lehes jätkuvalt olulised.

Inimeste pühendumus tagab, et iga aeg on kuldaeg.

Kui vaatame, milline oli ilmalik meedia enne II maailmasõda ja milline on see praegu, siis näeme – olgugi, et kirikulehes on diskussioone, mis aeg-ajalt lähevad ka teravaks –, et Eesti Kirik eristub muust meediast analüütilise ja rahuliku stiili poolest. See on väga suur väärtus! Seda läbivalt tähele panna 100 aasta jooksul, see on minu jaoks väga meeldiv äratundmisrõõm.

Jäi ka silma, kuidas kogu aeg on kirikuleht maadelnud rahaliste küsimustega. Näiteks 1920ndatel saadeti tegevtoimetaja Jakob Aunver mööda Eestit ringreisile, et lehele toetust leida. Ajaleht oli võlgu. On säilinud info, et 1928. aastal, Eesti Kiriku viiendal sünnipäeval, kirikupäev otsustas lehe võlad kustutada, et kirikuleht saaks edasi minna. On näha, et kirik tervikuna on kogu selle 100 aasta jooksul pidanud kirikulehte väga oluliseks.

Kui pikalt kestis Eesti Kiriku saja-aastase ajaloo uurimine?
Siiani on tõesti ajalehe ajaloo erinevaid perioode uuritud, aga läbivat saja aasta lugu pole kirja pandud. Intensiivne uurimistöö kestis viimased pool aastat. Selleks tuli konsistooriumi arhiivis tutvuda sõjaeelsete materjalidega. Need on protokollid, kaastööliste nimekirjad jt materjalid. Tol ajal olid pildid klišeedel, ka klišeekogu on säilinud, alles on ka paljude numbrite käsikirjad. Eesti Kiriku lähiajalooga kurssi viimine tähendas kõikide tegevusaruannete läbivaatamist. Sinna vahele jääb Nõukogude aeg, see nõudis samuti arhiivitööd.

Kas tervikajaloost võiks kuldaja välja tuua?
Pigem toonitaksin, et Eesti Kiriku väljaandmine on kogu 100 aasta vältel, nii paguluses kui ka kodumaal, nõudnud tegijatelt väga suurt pühendumist. See paistab silma. Eesti Kiriku väljaandmine on alati olnud väikese grupi inimeste asi. Lisaks on väga olulised olnud kaastöölised.

Toimetuse liikmete pühendumine on midagi, mida tahaksin esile tuua kuldaja asemel. Kui vaadelda sõjaeelset aega, siis toimetus on see, kes tagab lehe ilmumise – olgu kehv või hea aeg. Inimeste pühendumus tagab, et iga aeg on kuldaeg. See on kiitus kõikidele erinevatele toimetuse liikmetele, keda tahaks selle 100. aastapäeva puhul eriliselt esile tuua.

Milline oli Eesti Kiriku sõjaeelse toimetuse struktuur ja kas tol ajal oldi põhikohaga toimetuses tööl?
Ei. Olid peatoimetaja, tegevtoimetaja ja vastutav toimetaja. Peatoimetaja amet oli auamet, ehkki küllap sellega koos käis ka vastutus lehe üldise heaolu eest. Selles rollis oli tavaliselt piiskop või kirikuvalitsuse liige. Esimene peatoimetaja Hugo Bernhard Rahamägi oli ametisse saamise hetkel kirikuvalitsuse liige. Vastutav toimetaja vastutas lehe väljaandmise eest ja tegevtoimetaja oli see, kes materjali kokku pani. Hiljem olid tegevtoimetaja ja vastutav toimetaja sageli ühes isikus. Näiteks tegevtoimetaja Jakob Aunver käis 1920. aastatel iga nädal trükikojas ja vaatas laotud lehe üle.

Tundes Eesti Kiriku saja-aastast ajalugu, mida soovid Eesti Kirikule?
Soovin, et lugejad ei jätaks Eesti kirikut! Kirikulehe roll on minu hinnangul, et ta ühendab erinevaid kirikuliikmeid, nii et tekib tunne, et kirik on üks organism. Soovingi, et oldaks nii lugejate kui ka kirikuvalitsuse poolt hoitud ja et toimetusel jätkuks jõudu ka raskel ajal lehte välja anda. Praegustes tingimustes on see minu hinnangul üha suurem väljakutse.

Väga oluline on säilitada paberleht. Kui paberlehest loobuda ja jääks vaid veebiväljaanne, siis lehe roll muutuks. Ta oleks küll jätkuvalt ühendaja, aga tema sõna otseses mõttes käega katsutavus kaoks. Praegusel hetkel on Eesti Kirik luteri kiriku käega katsutav visiitkaart, iganädalane visiitkaart. See on suur väärtus. Seda tasub hoida!

Kätlin Liimets

Ajaleht Eesti Kirik
Proovinumber ilmus 1923. aasta detsembris, korrapäraselt hakkas ilmuma alates 1924. aasta jaanuarist. Esimene peatoimetaja oli Hugo Bernhard Rahamägi
1920.–1930. aastatel ilmus nädalalehena neljapäeviti
Nõukogude võim sulges ajalehe 1940. aastal
Alates 1950. aasta jõuludest kuni 2007. aastani ilmus Eesti Kirik ajakirjana paguluses
Kodu-Eestis hakkas Eesti Kirik ilmuma taas alates 1990. aasta märtsist
Ajaleht ilmub nädalalehena kolmapäeviti