Ristimise kolm kuju. Ristija Johannes ja Jeesuse ristimine 1.

Neil päevil sündis, et Jeesus tuli Naatsaretist Galileamaalt ja Johannes ristis ta Jordanis. Ja veest välja tulnud, nägi ta kohe taevast avanevat ning Vaimu kui tuvi laskuvat tema peale. Ja taevast kostis hääl: «Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!» (Mk 1:9–11)

Kristliku ristimise eelkäijaks on Jeesuse ristimine Ristija Johannese poolt. See erines teistest Johannese toimetatud ristimistest, sest siin astus mängu Vaim. Johannes ristis nn meeleparandusristimist ja tõotas, et peagi tuleb keegi, kes ristib Püha Vaimu ja tulega, s.t teostab lõpuaegse kohtu (Mt 3:11; Lk 3:16; Mk 1:8). See juhtuski Jeesuse ristimisel: tulevane Vaimuga ristija võttis siin ise vastu Vaimu. Erinevalt Johannesest ta kuulutas, et jumalariik on lähedal ning kohus on juba alanud.
Jeesuse ristimine Johannese poolt (Mk 1:9–11; Lk 3:21–22; Mt 3:13–17; Jh 1:29–34) tundus algkogudusele piinlikuna. Markuse evangeelium räägib sellest seetõttu, ning rõhutab hoopis Jeesuse palvet, mis tõi kaasa taevaste avanemise. Johannese evangeelium ei räägi üldse Jeesuse ristimisest – Ristija Johannese ülesandeks on seal üksnes Vaimu-kandja identifitseerimine: «Tema ongi see…»
Pikema selgituse esitab Matteuse evangeelium, edastades diskussiooni Jeesuse ja Johannese vahel. Viimane soovinuks, et pigem ristitaks teda, sest prohvetliku vaistuga tunneb ta ära, et Jeesus on too vägevam, kelle tulekut ta oli ette kuulutanud. Matteuse evangeelium teatab ka, miks Jeesuse ristimine oli vajalik – selleks, et täita «kõike õigust», s.t kogu käsku või seadust. Täites kõike õigust on Jeesus õige, mitte patune: Johannese evangeeliumi järgi tuleb ta küll pattudega koormatult Johannese juurde, kuid need on maailma patud, mida kannab Jumala Tall.

Algkristlaste ebakindlus paistab ka viisist, kuidas kirjeldatakse Jeesusele antud kutsumisnägemust (Vaimust, tuvist ja Jumala häälest). Markuse ja Matteu-se evangeeliumi järgi oli see Jeesuse subjektiivne visioon – s.t ainult temale antud Jumala ilmutus.
Matteuse evangeeliumis esineb juba objektiivse sündmusena taevaste avanemine – objektiivsust rõhutab taevast kostev hääl, mis nimetab Jeesust kolmandas isikus. Luuka evangeelium kirjeldab kõigile tajutavana ka juba Vaimu tulekut – sündmuse objektiivsust toonitab tuvi kehaline kuju (nii ainult Lk). Johannese evangeeliumi järgi tunnistab Vaimu laskumisest Jeesusele ainult objektiivne kõrvaltnägija – Ristija Johannes (kuigi nägemus võis olla temale antud subjektiivne ilmutus).
Kogu kirjelduse puhul võisid kaasa mängida mitmed Vana Testamendi kohad: Hesekieli kutsumine, kus taevad avanesid ja prohvet nägi Jumala nägemusi ning põhja poolt tulevat marutuult koos suure pilve ja lõõmava tulega (Hs 1:1,4); Sauli võidmine kuningaks, kus Vaim tuli võimsasti ta peale ning ta hakkas rääkima prohvetlikult (1Sm 10:1,6,10). Või kuulutus, et Iisai poja peal on Issanda Vaim (Js 11:2, vrd 61:1).

Tuvi oli ohvriloom ja hingelind: rabid võrdlesid ka Jumala Vaimu «haudumist» loomisel kaose­vete kohal (1Ms 1:2) vahel tuvi, vahel mõne muu linnuga (see meenutab ka soomeugrilaste loomislugu). Hiljem võrreldi Jumala ja tema Vaimu häält templis kudrutavate tuvidega. Tuvil oli oma roll ka veeupu-tusloos: kui ristimise eeltähenduseks pidada veeuputust (1Pt 3:20j), siis võib Jeesuse ristimisele ilmunud tuvi kujutleda Noa poolt välja lastud tuvina, kes ei tulnud enam tagasi, vaid maandus nüüd viimaks Jumala Poja peale (vrd 1Ms 8:8–12).
Võib-olla taheti Püha Vaimu langemist võrrelda ka tuvi vagurusega: «Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid» (Mt 10:16). Või nagu juhtus Eelijaga, et Jumal ei ilmunud talle tormituules ega maavärisemises, kuid siis tuli «vaikne, tasane sahin» (tuvi tiibade heli?) ja seal oli Issand (1Kn 19:12j).
Kogu jutustuse sihiks on välja tuua taevane hääl, mis tunnistab Jeesuse Jumala Pojaks. See sarnaneb prohvetikutsumisega: «Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu tema peale» (Js 42:1). Nii hüüdis Jumal ka Iisraeli kuninga ametissepanekul: «Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.» (Ps 2:7) Ristimisega astub Jeesus Jumala Poja ametisse ja talle kingitakse Vaim.
Kõige täpsemini väljendab seda varaseim Markuse evangeeliumi tekst, kus öeldakse, et Vaim asus Jeesuse «sisse» – alles Matteus, Luukas ja Johannes, kes kalduvad objektiivsema kirjelduse suunas, ütlevad et Vaim asus tema «peale». Jeesus on seega tõelises mõttes Vaimu kandja, Püha Vaimu tempel, kelles inkarneerus Jumala Vaim!

Seega võib öelda, et ristimise kaudu adopteerib Jumal Jeesuse oma Pojaks. See väide võib tunduda tõsivagadele dogmaatikutele muidugi hirmutav, sest nii jääb mulje, nagu ei olekski Jeesus Jumala igavene Poeg.
Kuid see on vale mulje, sest nagu ütleb Eduard Schweizer: meie moodsa aja küsimust, kes siis Jeesus oli enne ristimist või koguni enne sündi, siin veel ei esitata. Jeesuse-aegne juut võinuks vastata, et kindlasti on Jeesus igavikust alates Jumala Poeg, sest Jumala juures on ammu tegelikkus see, mis inimlaste juures avaneb tegelikkusena alles teatavast hetkest (Das Evangelium nach Markus. Das Neue Testament Deutsch 1. Vandenhoeck & Rup-recht. Göttingen 1975:17j).
Mida tähendab Jeesuse Jumala Pojaks olemine? See tähendab Jumala tundmist: «Keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.» (Mt 11:27) Neid, kes Jeesuse ilmutuse vahendusel hakkavad Isa tundma, nimetatakse Uues Testamendis samuti Jumala poegadeks – mida on valesti tõlgitud «lasteks» (Mt 5:9,45; Lk 6:35, 20:36; Rm 8:14, 9:26; 2Kr 6:18; Gl 3:26, 4:6j).
See, mis eristab Jeesust teistest Jumala poegadest (nendeks nimetati ka Iisraeli kuningaid, iisraellasi üldse), pole tema Pojaks-olemise igavesus – ka teiste poegade kohta saab öelda, et varemalt oli nende jumalapojaks olek varjatud Jumalas.
Ristimisjutustuse põhjal teeb Jeesuse Pojaks-olemise eriliseks tõik, et tema ristimise kaudu avati taas kaua suletud taevas, Jumala hääl kõlas jälle maailmas ja Püha Vaim toimis jällegi inimeste juures – ning et kõik see, mida oli Vanas Testamendis ette kuulutatud, oli nüüd võimsalt täidetud Jeesuses.
Jeesuse erilisust rõhutab ka väljend «Sina oled mu armas Poeg». Sõna «armas» on kreekakeelses Vanas Testamendis (Septuagintas) sageli tõlgitud monogenes, mis tähendab «ainus, ainusündinud» (Salumaa 2001:80). Nii nagu Iisak oli Aabrahami armas ja ainusündinud poeg (1Ms 22:2,12,16), viitab see väljend, et ka Jeesus on Jumala ainusündinud Poeg – mida eriti rõhutab Johannese evangeelium, kõneldes Isa süles oleva ainusündnud Poja ilmutusest Kristuses (Jh 1:14–18).

Jeesuse ristimise puhul on seega viimaks tegemist kolmainu Jumala ilmutusega: Isa hääl kõlab taevast ja Püha Vaim laskub nagu tuvi Jeesuse kui Jumala Poja peale. Jeesuse kohta, kes alustas nüüd teadlikult Poja teed maa peal, ütleb ka Paulus, et alles pärast ülestõusmist ülendati ta Jumala Pojaks «väes» (Rm 1:3–4) – maises elus tuli «väetil» Jeesusel läbida veel ristitee.
Võib arvata, et Jeesus ka teadvustas oma Jumala Pojaks olemist alles aegamisi. Sõimes olev imik seda vaevalt teadis! Nagu ütleb Ralf Luther : «Vististi ta ootas alguses nagu paljud teisedki igatsusega Lunastaja tulekut. Vististi ta ei mõtelnud alguses, et tema võiks olla see.
Seniajani kui temas tõusis küsimus, mille eest ta arvatavasti ehmudes tagasi põrkas: kas viimaks tema võib olla see.» (Uue Testamendi sõnaraamat. EELK Konsistooriumi kirjastus- ja infoosakond. Tallinn 1992:69) Ristimine on Jeesuse kutsumishetk, mil talle antakse selgus, et ta on Jumala Poeg.
Pole ime, et see vägev elamus paiskas ta 40 päevaks kõrbesse kiusatuste kätte. Teise loomisloo järgi oli maailm alguses olnud kõrb (1Ms 2:4jj), kuhu oli meeleparanduse tõttu tagasi pöördunud Ristija Johannes. Ka Jeesusel tuleb Vaimust aetuna suunduda kõrbe ja alustada koos pattulangenud inimkonnaga päris algusest.

Arne Hiob