Roman Toi – 105 2. osa

Mõned mõtted kirjavahetuse kohale kummardudes

2.

Värvikad mõtisklused

Nagu öeldud, läks tegelik lauluraamatutöö käima  üsna meie kirjavahetuse alguses. Roman Toi vankumatu põhimõte oli see, et laulu viis ja sõnad peavad käima ühte sammu ning kogudus peab hakkama saama laulmisega ja samal ajal ka selle ülesandega, mille maestro sõnastas nii: Koraal on koguduse ühine laulmine ja peab täitma põhilise luterliku printsiibi: looma kogudusele võimaluse liituda jumalateenistusse aktiivselt. Koraali laulmisega kogudus ise kuulutab Jumala Sõna. (Vt ettekanne Torontos 1999.)

Oma jõuludejärgses kirjas 29. detsembrist 1984 asub ta analüüsima ülemaailmselt levinud jõululaulu „Adeste fideles“ sõnade ja viisi kokkusobivust nii inglise kui eesti keeles. Need on päris värvikad mõtisklused ja tabavad märkused, mis täidavad ligemale neli lehekülge ning mida lahti mõtestada ja millega kaasa minna saab üksnes kirjale juurde lisatud koopiate abiga.

Selle laulu kasutamist Toronto eestikeelsel jumalateenistusel kirjeldab Roman Toi talle omasel värvikal moel nii: Kasutasime muu hulgas teenistuse sees laululehtedelt leitud Luterliku Maailmaliidu laulikust võetud laulu nr. 49. Mul oli tegemist, et laulu otsad koos püsiksid. Õpetaja oli selle „iseenese tarkusest“ laululehele pannud, ilma laulu sõnu tehniliselt kontrollimata. Õnneks oli ta asja toredasti kujundanud, et solist ja kogudus laulsid antifonaalselt. Nõnda sain ma solisti suus kõlavaid sõnu pisut kohendada nii, et nad muusikaga kokku käiksid.

Tõlke tähtsusest

Meie komisjoni materjale tutvustades olin Torontosse saatnud uusi jõuluõhtu laululehti, kus alates 1981. aastast oli kindlalt kasutusel „Kõik usklikud, tulge“, põhiliselt minu isa Eduard Salumäe tõlkes. Ega seda esimest versiooni ei olnud tõesti kerge ilma noodita järele laulda.

Roman Toi jätkab: Millest ma räägin? Räägin faktist, et see laul on oma silpide arvu poolest juba originaalselt „irregulaarne“. Me ju nüüd tunneme küll seda viisi, aga meil puudub selle laulu laulmise traditsioon. Tõsi, et meloodia on kena ja hoogne. Siin kuuleme seda viisi igas lihapoes ja saapakaupluses juba esimesest novembrist alates. Kui siis lõpuks detsember kätte jõuab – on laul sama kulunud kui kinke ostnud inimese rahakott. 

Teame, et luterliku laulu põhiliseks, pea murdmatuks printsiibiks on monosüllaabilisus pluss monorütmilisus. S.o.: igale silbile tekstis vastab üks noot viisis ja rütmiliselt on viisi noodid enamvähem ühepikkused. „Enam-vähem“ on 90% ja rohkem. 

„Kõik usklikud“ kannatab eelkõige selle all, et iga salmi neli esimest rida on silpide arvu poolest erinevad. Peale selle on inglise keeles tekkinud muidugi omaette traditsioon, kuidas siis neid erinevate silpidega ridu viisiga kokku pannakse. Meile on see loomulikult 

a. võõras ja b. tarbetu. Kui juba tõlkima minna, siis tuleks sellised ebakindlust tekitavad olukorrad kõik rahulikult kõrvaldada.

Järgneb terve lehekülg hästi selget ja sisukat laulu tõlkimise teooriat, millest ühe lõigu tahan veel ära tuua ja mida me ka oma töös oleme silmas pidanud ja kasutanud.

Sõnade redigeerimine ja/või tõlkimine koosneb vältimatult kahest täiesti erinevast tegevusest. Üks – kindlasti olulisem – on sõnade doktrinaarne puhtus. Teine, ja koguduse lauldavuse aspektist: sõnade ja muusika sobivus on ka lõpmata oluline. Siin tuleb valvata, et keelemeloodia ei ründaks viisi või viis keelemeloodiat. Eriline ja sagedasti muusikaliselt ettevalmistamata vaimulike juures kerkib esile patustamisi keele- ja muusika rütmielementide mitte arvestamine. Tulemuseks on, et eesti keele rõhud näiteks langevad täiesti valele kohale ning seega moonutavad eesti keele põhilise meloodia. Samuti ei osata tähele panna asesõnade, sidesõnade jne. olukorda muusikas. Ase- ja sidesõnad põhimõtteliselt peaksid esinema muusika rõhutul löögil. Keelelised terviklikud laused murtakse sageli pooleks, kuna muusikal on oma fraseerimine.

(Järgneb.)

Jaak Salumäe