Advendiaeg kingib helgust ja hingekosutust

Js 49:8–10
Jumala armu abiga astume uude kirikuaastasse, advendiaega. Olemine ja meel muutuvad helgemaks, maa on valge ning kõlavad taas tuttavad ja armsad advendilaulud. Soovime üksteisele head ja õnnistatud adventi. Kuid mida tähendab hea ja õnnistatud advent, seda mõtestavad ja sisustavad inimesed erineval viisil ja moel.

Paljudele tähendab advendiaeg seda, et algab toimekas jõuludeks valmistumise aeg. Advendiaja algul süüdatakse koos kogukonnaga ühiselt advendiküünal. Igatsetakse, et selles tumedate pilvedega kaetud maailmas hakkaks rohkem paistma lootust ja valgust.

Paljudes kirikutes ja muudeski kohtades toimuvad advendikontserdid. Need aitavad meil veidigi unustada igapäevamured ja probleemid ning kinkida helgust ja hingekosutust. Lastel hakkavad käima päkapikud või jõuluinglid ja poetama neile midagi head sussi või soki sisse. Hakatakse kavandama perede ja lähedaste kokkusaamist pühade ajal ning jõulukiriku külastust.

Pühakodades ja palvelates kõlavad meile advendiajal rohkem või vähem tuttavad lood ja pühakirja lõigud. Nendesse süüvides kogeme ajatut mõõdet oma hinges ja südames. See on endasse ja õndsusloolistesse sündmustesse pilgu heitmise aeg.

Mõtiskleme oma rolli ja koha üle siin päikese all ning mõtleme, mida Jumal meie heaks on teinud ja tänagi teeb ning kellena tema meid tahab näha. See on aeg, mis antud meile meeleparanduseks ja hinge puhastumiseks ning kaasinimeste ja Jumala tahte märkamiseks.

Saame Jeesuse sünnipühade eel maha panna selle, mis meid koormab ja vaevab, muserdab ja hinge rõhub, ning lasta jumalikul sõnumil endid kinnitada, julgustada ja rõõmustada.

Selle pühapäeva kirjakoht Jesaja raamatust, mille kirja on pannud ilmselt üks prohveti õpilastest, viib meid aega, mil Jeruusalemm oli purustatud ja rahvas Paabeli vangipõlve viidud. Mida tähendab küüditamine ja vangipõlv, seda on väiksemad rahvad suurte naabritega piirnedes läbi aegade ikka tunda saanud.

Kas saab veel kunagi näha oma armsaid kodupaiku, sinna maha jäänud lähedasi ja omakseid? Miks see kõik on nõnda sündinud ja toimunud ning kas Jumalal on sellega mingi plaan ja kavatsus? Mida ta meile sellega öelda tahab ning millele tähelepanu juhib?

Kuud ja aastad mööduvad, kuid muutust ei toimu. Vangipõlve orjus jätkub oma katsumuste ja ängistusega. Sellises olukorras on nii tähtis ja oluline, et keegi kinnitaks ja julgustaks ning annaks lootust. Prohvet saab Jumalalt sõnumi ja kuulutab vangis olevale rahvale: „Minge välja!“ ja pimeduses olijaile: „Tulge valguse kätte!“.

Küllap jõudis see sõnum ka vangistajate kõrvu. Seda sõnumit kuulutades võis prohvet riskida oma elugagi. Kuid need, kes Issandalt sõnumi saanud, ei saa sageli toimida teisiti. Nad ei saa minna Jumala tahte ja oma südametunnistuse vastu.

Küllap olid paljud, kel lapsedki vangipõlves sündinud, juba leppinud oma saatuse ja olukorraga. Prohveti kuulutus oli aga tõeline äratus ja saatusega leppimise nõidusune hajutamine. Rahva seas tärkas taas tugev lootus ja igatsus jõuda kord tagasi oma esiisade maale, oma kodupaikadesse, oma tavade ja kommete keskele ning ehitada üles Jeruusalemma tempel ja müürid.

Tänu Jumalale, meie saame praegu elada omal maal ja oma rahva keskel. Kuid kas me elame ka vabade inimestena? Ilma sõltuvuste ja patu köidikuteta? Ometigi on meile paljud võimalused antud pöördumiseks, patukahetsuseks ja meeleparanduseks.

Me leiame väga kergesti üles ning toome esile teiste vead ja puudused alates oma naabrist kuni valitsuseni välja. Kuidas aga on lood meie endiga? Kui agarad oleme seal puudusi ja vigu esile tooma? Me näeme hästi, milleni viib teise poole lauskritiseerimine, tekib punnseis, millest on raske välja tulla. Kui aga tunnistaks oma vigu ja eksimusi, ei eitaks neid ega püüaks olematuks kuulutada? Ehk mõjuks see siis konstruktiivselt teisele poolelegi!

Nii ei ole prohveti sõnum öeldud kord ammustel aegadel vaid oma rahvale. Me kõik vajame vangistusest vabanemist ning pimedusest valguse juurde jõudmist. Vajame patu vangistusest vabanemist, mis toimub oma eksimuste kahetsemises ja igapäevases meeleparanduses.

Advendiaeg on selleks suurepärane aeg. Valmistume oma Issanda ja Õnnistegija sünnipühadeks. Meenutame Jumala armastust ja hoolivust meie, inimeste suhtes ning seda, mida tema meie heaks on teinud oma Poja Jeesuse Kristuse sünni, surma ja ülestõusmise läbi. Temasse uskudes ja tema tahet järgides jõuame sisemise vabaduseni, mis ei sõltu enam välistest oludest, ja saame osa tõelisest elu valgusest.

Linnasmäe Tõnu

Ambla koguduse õpetaja

Linnasmäe Tõnu. FOTO: Arhiiv