Läheme mälestuste vallas möödunud
aegadesse. Albert Roosvalt oli Kristuse sõber, sest ta tegi seda sama, mida
tegi Kristus: jagas rõõmusõnumit kogu maailmale.

Albert Roosvalt
sündis 3. veebruaril (uue kalendri järgi 16. veebruaril) 1903. aastal Tudulinna
vallas põllumehe pojana. Ta on hiljem meenutanud, et kasvas maade ja metsade
keskel. Kui tuli aeg kodunt lahkuda, kandis ta seda mälestust hinges kogu elu.

Alghariduse
omandas Albert Roosvalt Tudulinna, Lohusuu ja Mustvee koolis. Lõpetanud 1925.
aasta kevadel Õpetajate Seminari, töötas ta mitmel pool õpetajana.

Raske valik

1928. aastal
astus Albert Roosvalt Tartu Ülikooli usuteaduskonda, mille lõpetas 1934. aasta
detsembris. Tema elus oli tegelikult kaks kutsumust. Enne usuteaduskonda
astumist oli tal soov minna Theodor Lemba juurde muusikat õppima. Roosvalt oli
tugeva muusikaandega noor mees, kellel tuli teha valik: kas Tallinna
Konservatooriumis klaveri eriala või ülikoolis usuteadus. Ta on hiljem
tunnistanud, et valik osutus väga raskeks.

Mingil hetkel
tegi ta südame kõvaks, lukustas klaverikaane ja alustas õpinguid
usuteaduskonnas. Vaatamata sellele saatsid laulu- ja klaverimänguarmastus teda
kogu elu. Selle pärandas ta ka oma lastele.

Oma mälestustes
on Albert Roosvalt hiljem rääkinud, et väga sügava jälje tema ellu jättis isa
surm.

Ühel
koolivaheajal, kui ta oli juba mõnda aega õppinud usuteadust, tulid kõik lapsed
koju jõulupühi pidama. Isa oli palunud Albertil kutsuda kohaliku õpetaja, sest
tema tervis ei olnud kõige parem ja ta soovis saada kodust armulauda.

Õhtupalvuse ajal
luges isa palvet, nagu Albert oli ette kirjutanud: «Nüüd laseb ta oma sulasel
rahus ära minna, sest ta on tema õnnistust näinud.» Vana-aasta õhtul pidas
Albert isa palvel jutluse, sest isa kartis, et ta ei kuule poega ükskord
kantslis jutlustamas.

Algul luges ta
salmid Lk 13:1–9, siis VT 90. laulu. Isa alustas laulu ja Albert jutlustas Fl
3:12–14 järgi. Kahjuks ei ole see jutlus säilinud, kuid mõte on selge: ma püüan
ära tunda Jumalat ja selle läbi Jeesust, tema väge ja kannatuste osadust,
saades tema  sarnaseks, püüan ma eesmärgi
poole ja unustan möödunu. Ma püüdlen eesoleva poole, et jõuaksin igavesse ellu.
Poeg Albert saatis isa viimsele teele 1931. aasta 9. jaanuaril.

Evald Saag on
öelnud, et Albert Roosvalt oli eesti soost noormees, kes võttis üle oma
vanemate tunnistuse ja on seda kandnud ja kuulutanud, küll tagasihoidlikult,
aga kindlalt. Albert Roosvalt on kunagi ühe raamatu servale  kirjutanud, et pigem ta vaikiks, kui
kõneleks, kuid Jumal on pannud ta kõnelema!

Lai tööpõld

Pärast ülikooli
lõpetamist asus ta prooviaastat pidama Helme koguduses abipraosti Johannes
Uustali ja Tallinna Jaani koguduse piiskopliku vikaari Hans Kubu juures. Albert
Roosvalt ordineeriti 31. mail 1936. aastal Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus
õpetajaametisse piiskop Hugo Bernhard Rahamägi poolt.

1935. aasta 7.
septembril abiellus Albert Roosvald Liidia Volmeriga. Perekonnas sündis kaks
last, tütar Ruth ja poeg Uno.

Esimeseks
töökohaks oli Halliste kogudus. 1936. aasta 13. detsembril valiti ta Pärnu
Eliisabeti koguduse I ja II pihtkonna noorsootöö õpetajaks. Oma uude ametisse
asus Albert Roosvalt 1937. aasta 1. jaanuaril, olles samal ajal mõlema
pihtkonna perekonnaseisuametnik.

Aastatel
1939–1953 teenis Albert Roosvalt Harjumaal Leesi kogudust. 1940. aastal valiti
ta Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetajaks, teenides seal 1953. aastani,
ühtlasi oli ta Loksa koguduse hooldajaõpetaja. 

1945. aasta 19.
novembrist valiti Roosvalt Ida-Harju praostkonna praosti asetäitjaks ning 1948.
aastal Ida-Harju praostkonna praostiks.

1949. aastal sai
Albert Roosvalt konsistooriumi assessoriks. 1953. aastal kutsuti Albert
Roosvalt uuesti Pärnu Eliisabeti koguduse õpetajaks ja sama aasta 29. juulil
Pärnu praostkonna praostiks. Sellel perioodil oli Albert Roosvaltil väga palju
tööd. Ise on ta selle aja kohta öelnud, et kui päevas oleks 48 tundi, siis
tuleks ta edukalt toime kõigega, mis tal iga päev koguduses teha tuli.

Aeg, mil Albert
Roosvalt Pärnu Eliisabeti koguduses teenis, oli rõõmuaeg. Isegi oma haiguse
ajal palvetas ta väsimatult kõigi koguduseliikmete eest. Ta pidas ka nimelisi
eespalveid. Albert Roosvalt oli väga heaks õpetajaks ja innustajaks paljudele
kolleegidele.

Albert Roosvalt
suri südamehaigusesse 3. veebruaril 1963. aastal oma 60. sünnipäeval ja
sängitati Kuusalu kalmistule.

Leerilapsed meenutavad                                                                                             

Kui Albert
Roosvalt pidi Kuusalust lahkuma, oli see talle ja kogu perele suureks
katsumuseks, kuid ta leidis, et peab jumalasõna kuulutama ja Pärnusse tulek oli
Jumala käsk, millele tuli alluda.

20. augustil olid
Pärnu Eliisabeti kirikus kuldleeris õpetaja Albert Roosvalti kunagised
leerilapsed. 1956. aasta suvel sai leeriõnnistuse 138 leerilast. Üks tolleaegsetest
leerilastest, Urve Erikson on meenutanud, et ühist leeriõpetust nad ei saanud,
kuid kes oli avaldanud soovi leeri tulla, kutsuti käärkambrisse individuaalsele
vestlusele.

See oli tingitud
tolleaegsest poliitikast. Õpetaja Albert Roosvalt oli olemuselt teoloog ja
teadlane. Jutlused olid hoolikalt 
ettevalmistatud,  kuid need pole
säilinud, sest Albert Roosvalt ei kirjutanud 
kunagi jutlusi valmis, vaid tegi enda jaoks märkmeid.

Tol aastal sai
leeriõnnistuse ka õpetaja Albert Roosvalti tütar Ruth. Jumalateenistuse ajal
istusid tema abikaasa ja lapsed alati käärkambri ukse kõrval pingil ja kui oli
palvus, palvetasid nii abikaasa kui ka lapsed pingi kõrval põlvitades.

Kodus oli Albert
Roosvalt väga sõbralik ja aval, kuigi misjonär ta polnud. Perekond hoidis väga
kokku, sest nad olid ju tulnud elama võõrasse paika. Lapsed Ruth ja Uno hoidsid
oma isa väga.

Tütar Ruth õppis
Tartu ülikoolis proviisoriks ja poeg Uno on praegu tuntud maalikunstnik. Uno
Roosvalti maalid on mitmel korral rõõmustanud Eliisabeti kirikus nii koguduse
liikmete kui ka külaliste  silma: 2000.
aasta mais ja 2004. aasta suvel Jõepäevadel.

Assessor praost
Albert Roosvalt elas terve elu teadmises, et Lunastaja, meie Õnnistegija, elab
igavesti!

Karin Elvisto