Et pärida närtsimatu võidupärg 

1Kr 9:24–27

Ma usun et enamik lugejatest on vähemalt kooliajal võidu jooksnud ja ilmselt teavad kõik, et hea tulemuse saavutamiseks tuleb pingutada ning eeskätt iseennast võita. Mõni on andekam, mõni vähem andekas, aga kõige rohkem sõltub hea tulemus ikkagi treeningust ja võitlusest iseendaga ning selle tulemustest. Nii nagu apostel ütleb: „Ent iga võistleja on kasin kõiges …“ Tänapäeval, kus väga paljud arvavad, et nad on suutelised kõigeks, tuleb seda igal juhul rõhutada. Jah, kõik on suutelised kõigeks, aga selleks tuleb pingutada ja mõnestki loobuda, kõige saavutamiseks tuleb tõsist tööd teha ja mitte kunagi arvata, nagu võiks midagi iseenesest tulla.

See kehtib ka töö kohta vaimulikul põllul. Mõnedki arvavad, et mis see siis ära ei ole, aga seistes koguduse ees selgub äkitselt, et vaja on veel midagi, vaja on Jumala ligiolekut ja vaja on elukogemust, et sõna oleks mõjuv ja tõesti puudutaks kuuljat. Mitte vähe pole neid, kes on küll hästi õppinud teoloogiat ja vaimuliku töö teooriat, aga siis äkitselt mõistnud, et nad pole selle teenimise jaoks sobivad, ning loobunud vaimulikust ametist, sest nad pole selleks lihtsalt võimelised. 

Uuest Testamendist võime lugeda, et liiga noorena Jumala sõna kuulutamise ametisse ei maksa pürgida, ja tegelikkus näitab, et see kehtib ka praegusel ajal. Nõukogude ajal oli hetk, mil üks vaimulik oli 3000 koguduseliikme kohta, praegu võime rääkida sellest, et üks vaimulik on vähem kui 100 koguduseliikme kohta. Iseenesest on see väga hea, sest võimaldab vaimulikel palju tihedamalt koguduseliikmetega kokku puutuda ja nendega töötada, aga sellega kaasneb asjaolu, et enamikul juhtudel kogudused ei ole suutelised oma vaimulikule väärikat või lihtsalt elamisväärset palka maksma. 

Paarkümmend aastat tagasi öeldi, et koguduse maksumaksjaid liikmeid peaks olema 200, et võiks rääkida vaimuliku normaalsest sissetulekust. Kui suur see arv võiks nüüd olla, seda ei tea, kuid praeguses olukorras on majanduslikus mõttes koguduste töötegijaid liiga palju. Arvestada tuleb ka sellega, et enamikul kogudustest on ka organist või isegi mitu, koguduse sekretär, koguduse perenaine, töötegija jne. Ning kõigile neile tuleb palka maksta.

Apostel Paulus ütleb selgelt: „Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes.“ See on tasakaaluka ja elukogenud inimese jutt, mis kehtib kõigi Jumala sõna kuulutavate inimeste kohta, vähemalt peaks kehtima. Oluline on see, et me tõesti jookseme ja võitleme. Kehtib see kõigi kristlaste, mitte ainult vaimulike kohta, ja selleks peame ennast alati valmistama. Ei ütle ju ükski sportlane, et ta on küllalt trenni teinud, aitab juba, vaid ta püüab ikka tugevamalt treenida, et paremaks saada, et tiheda konkurentsi tingimustes võimalikult võitlemisvõimeline olla, olulisemat tulemust saavutada ja võidukas olla. Nõnda ka ristiinimene kasvab sisemiselt pidevalt jumalateenistusel käies, palvetades, Kristuse ihust ja verest armulauas osa saades ning kristlasena üha enam kaasinimesele head tehes ja ise seeläbi paremaks muutudes. Ta teeb sisuliselt just seda trenni, mis on Jumalale meelepärane, kannab head vilja ning igaveses võidujooksus suudab Jumala ees kadumatut ja närtsimatut võidupärga saavutada. Apostel kirjutab meile otsekui eeskuju näidates: „… vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks.“

Jeesus ise annab kriteeriumi: „Kuna Mina olen tõde, siis võib kindel olla selles, et nägemused ja mõtted, mis tulevad Minult, annavad hingele alati suuremat tõe tundmist. Hingel on aga tarvis kõigepealt tunda tõde Minu ja iseenda suhtes: ta peab Mind tundma ja iseennast tundma. Selle kaudu austab ta Mind ja põlgab iseennast. See ongi alandlikkus. Nägemised ja ilmutused teevad hinge vältimatult alandlikumaks, näidates talle ikka enam oma viletsust. Need nägemused aga, mida valede isa ja kõrkide kuningas ette paneb, annavad teataval määral eneseaustust, teatavat ülbust, mis iseloomustab üliuhkust, ja hing jääb ülespuhutuks ning on täis tuult.“ Apostli eeskuju tuleb tõsiselt võtta ja tõeliselt, mitte silmakirjaks „oma ihu lüüa ja teha ta oma orjaks, s.t Jumala sõna ja Jumala tahte orjaks.

See kehtib meie kõigi kohta, nii vaimulike kohta, kes liiga noorena Jumala sõna kuulutades ja seda avaldades mõnikord liiga ülbena ja reaalsusest kaugele läinuna asetavad meie õlgadele koormad, mida me kanda ei suuda, kõigi koguduse töötegijate kohta ja lõpuks kõikide koguduse liikmete kohta. Selleks palvetagem, et Jumal annaks meile jõudu ja tahet ja lõpuks kannatlikkust teostada seda, mis tundub võimatu olevat, muutuda alandlikuks, see toob aga lõpuks kaasa närtsimatu võidupärja.

Aamen.

 

 

 

 

Peeter Kaldur, 

Jõhvi koguduse õpetaja