Ingerimaalt Soome ja Siberi kaudu Simunasse

Ingerisoomlaste kannatuste raja oma nahal läbi teinud Anna Pakkonen sai 15. augustil 97 aastat vanaks. Simunas elav proua on üle elanud 1930. aastatel stalinliku rahvuspoliitika valuvõtted ja tulnud Eestisse pärast Teist maailmasõda põgenikuna, kellelt oma maa – Ingerimaa – oli ära võetud.

Anna Pakkonen on sündinud 15. augustil 1925 Verepi külas Gattšina rajoonis Leningradi oblastis Venemaal. Täna ei ole sellest külast enam midagi järel, sakslased põletasid kõik omal ajal ära. 

Seal nad elasid neljakesi: ema, isa, Anna ning temast aasta ja kolm kuud noorem õde. Anna vanemad olid talupidajad. Isa oli raudteetööline, rongide vastuvõtja ja ärasaatja – signalist, öeldi tol ajal. Ema oli õnnetuse tagajärjel kodune. „Maad meil küll palju ei olnud, aga toime tulime,“ rääkis Anna Pakkonen.

Kooliteed alustas ta Verepi külakoolis kuueselt. Neli klassi sai õppida soome keeles, viiendast õppeaastast pool tuli selgeks saada aga vene keeles. Kuigi kodune keel oli Annal ingeri keel, tuli sellest ajahetkest rääkida vaid vene keeles. „Pidid hakkama saama, me ei tohtinud soome keeles rääkida,“ kõneles Anna. „Kord oli Stalinil suur, tugev,“ rehmas ta käega.

Õpinguid jätkas Anna Jelizavetino seitsmeklassilises vallakoolis ning selle lõpetades tahtis Leningradis õppida raamatukogutöötajaks. Sinna sai ta sisse ja pea aastakese õppida, aga siis tuli sõda vahele. Oli teine juba oma talveriided linna ära vedanud, kui vahetult enne sünnipäeva tuli Leningradist tagasi koju sõita. See oli kõigest 60 kilomeetrit, aga rongid ei käinud enam sel ajal korralikult ja veidi tuli ka jala käia.

Koolid pandi kinni. „Saime olla nõnda kaua kodus, kuni sakslane meid ära saatis,“ mäletas ta.

Ingeri piirkonna soomlasi kiusati Nõukogude Liidus 1920ndate algusest taga. Aastal 1937 keelati koolides soomekeelne õpe. Uueks õppekeeleks sai vene keel. Kõigi raamatukogude ja kultuuriasutuste, sealhulgas ingerlaste seltside tegevus lõpetati sunniviisiliselt. 

Evakueerimine Soome

8. septembrist 1941 kuni 27. jaanuarini 1944 toimus Saksa ja Soome vägede poolt Leningradi linna piiramine. 1942. a muutusid ingerisoomlaste asualad poolenisti lahingute tallermaaks. Saksamaa ja Soome olid sel ajal liitlased ja tegid koostööd ingerlaste evakueerimiseks.

Kloogal asus üks selle piirkonna inimeste karantiini- ja kogumislaagreid, mille eesmärgiks oli Nõukogude Liidust, peamiselt Leningradi oblastist Saksa vägede poolt okupeeritud aladelt ingerisoomlaste ajutine majutamine enne ümberpaigutamist Soome, Saksamaale ja Eestisse. Põllküla-Klooga-Paldiski laagrite kaudu evakueeriti aastatel 1942–1944 Soome üle 63 000 ingerisoomlasest sõjapõgeniku.

„1941–1942 aeti meid ära,“ mäletas Anna. „Sakslane saatis meid sealt Kloogale ära ning siis Soome.“ Kaasa sai haarata inimese kohta 50 kilo kraami. „Mis see 50 kilo on. Natukene riideid ja muud ei midagi,“ rääkis Anna, mis ta lubatu piires kaasa haaras. Seda, kuhu neid viiakse, ei öeldud. Ta mäletas, et Saksa sõjalaeval oli nimeks Gotenland, sinna paigutati tuhat inimest, kes toimetati Turu keskkooli. „Ära saadeti ainult soomlasi. Need, kes olid vene usuga, jäeti sinna,“ selgitas proua. Nii Anna kui tema vanemad olid luterlased. „Leeris sain käia sakslaste ajal oma kodukirikus,“ rääkis Anna.

Turu koolis tuli Annal veeta kolm kuud. Selle aja jooksul sai ta kirikusse ühel korral ja seda ka öösel. Soome lotad pakkusid toitu. „Kaerapudruga harjusime ka ära,“ sõnas Anna. Tema ütlusel oli see väga võõra maitsega. Lotta Svärd oli Soomes aastatel 1920–1944 tegutsenud naisvabatahtlikest koosnev riigikaitse tugiorganisatsioon.

Pärast karantiini pandi ingerlased turu peal rivvi, nende hulgast said soomlased valida töölisi majapidamisse. „Meid pandi ka ritta ja kes siis keda võttis,“ meenutas Anna. Nende pere vastu tundiski huvi üks vanem meesterahvas. Kõik rakendati põllutööle. „Olid nagu vaba vang,“ kommenteeris Anna.

Ingerlasi koheldi Soomes karmimalt kui põliseid soomlasi, sest nad ei olnud soomlased ega ka venelased (kuigi NSV Liidust). Nad olid pagulased. Kuna neid tuli Soome väga suur hulk (Soomes käis ju ikkagi sõda ja palju töökohti oli tagalas täitmata, sest mehed olid rindel), siis kasutati neid lihtsamate tööde tegemisel (maatööd, teenindamine jne). Neid niisama hoida oleks olnud liiga kulukas. Nad teenisid oma olemise Soomes tööga välja. Plaan oli nad hiljem koju tagasi saata (siis ei teatud ju, kuidas sõda lõpeb).

Tagasi kodumaale – Siberisse

1944. aasta 19. septembril sõlmitud Soome ja Nõukogude Liidu vahelise rahulepingu kohaselt pidi Soome Nõukogude Liidule tagastama kõik Nõukogude Liidu kodanikud, sealhulgas kõik evakueeritud ingerlased. 5. detsembrist 1944 kuni 13. jaanuarini 1945 saadetigi Nõukogude Liitu tagasi 55 773 ingerisoome sõjapõgenikku.

Aeg Soomes jäi lühikeseks. Soomest viidi pooleteise aasta pärast südatalvel Anna pere ešeloniga Siberisse ühte Volga jõe ääres asuvasse jaama. 

Seal oldi samuti poolteist aastat kolhoositöölised Vorošilovi-nimelises kolhoosis, Anna oli veel kolhoosis brigadiriks. Tal jätkus Siberi rahva kohta vaid kiidusõnu, sest nemad aitasid alguses toiduga, kui selleks kõige suurem vajadus oli.

Rongipilet Eestisse

Anna tee kulges lõpuks temale tundmatusse Eestisse.Siberist tuli Anna ära oma kuludega koos kolme tüdrukuga. Nende teed läksid lahku, sest Annal oli tarvis uurida, kas oma kodukohta Leningradi saab tagasi liikuda. Sinna tahtsid nad tagasi minna, aga sinna teda ei lastud. „Isa veel ütles, et meil on metsad ligidal, küll me ehitame endale maja uuesti,“ meenutas naine isa sõnu.  

Nõnda sõitis 21-aastane Anna Narva. Sealt osteti pileteid Tapale ja Rakverre. Kuna rohkem soetati pileteid Rakverre, siis võttis ka tema istekoha just Rakvere väljumisele. Rakverest ei teadnud ta midagi. Rongis kohtus ta aga oma kodukülast pärit poisiga. Jõhvis nad väljusid ja mehehakatis sõidutas Anna Jõhvist jalgrattaga Mäetagusele oma vanemate juurde. „See oli jaanipäeva paiku – 25. juunil jõudsin ma Eestisse,“ mäletab Anna. Lühikese aja veetis Anna Mäetagusel, aga kui ta vanemad Eestisse jõudsid, liikus ka tema Mäetaguselt Simunasse. „Vanematega kirjavahetus oli kogu aeg.“

Anna vanemad tulid Siberist Eestisse hiljem ja otse Tallinna. Parasjagu ehitati Simunas võitööstust ja perekonnaseisuaktide büroo suunas Anna isa ehitusele tööle. Anna ema oli invaliid. Anna aga abistas isa usinalt ehitustöödel. 

Esmalt sai pere elukoha Orgusele Mäeotsa tallu, pärast Anna abiellumist olid nad neljakesi: ema, isa, Anna ja ta abikaasa, hiljem elas noorpaar viis aastat Ämarikul. „Korteriga oli meil küll raskusi. Simunas ei olnud kortereid saada,“ tunnistas Anna.

Seejärel asus ta tööle kohalikku Simuna leivatööstusesse, kus hiljem juhatajana jätkas. „Kruusamägi oli kooperatiivi juhataja ja see võttis sinna tööle inimesi,“ rääkis Anna. „Seal oli ka tapamaja ja vorstitööstus.“ Veel on Anna töötanud Ao kaupluses ja pikka aega Simuna kaupluses. Alguses müüjana ja viimastel aastatel ka juhatajana.

Abikaasa Viktor sõidutas härra Kallastet

Oma abikaasa Viktoriga tutvus Anna Simunas pidudel, too olevat just sõjaväest tagasi tulnud. 1947. aasta lõpus registreerisid noored oma liidu Simuna külanõukogus ja järgmise aasta märtsis nad laulatati. Anna Pakkonen on Simuna kirikus käinud ja koguduse liige olnud sestsaadik, kui ta seal laulatati. Tema abikaasa Viktor käis leeris juba enne sõjaväge.

Anna abikaasa oli autojuht. Tal oli privileeg sõidutada ka tuntud partei- ja sovhoosijuhti Heino Kallastet. Kallaste aitas neil viimaks Simunasse kahetoalise korteri soetada. 

Praegu elab Anna Simunas Turu tänavas oma abikaasa vanemate majas.

Anna ja Viktori ühisest liidust sündis poeg, kes oma perega samuti on juured Simunas sügavale maasse ajanud.

Kaheksakümneselt tantsurühmas ja üheksakümneselt veel tööl

Anna panustas ka koguduse taaskasutuspoodi – kohalikud kutsuvad seda Stockmanniks. „Vanaema ei saa sünnipäevale tulla, vanaema käib tööl,“ tuli vahel lastelastel selgitada. Ära tuli proua leerimajast 90-aastaselt.

Milline tervis! Kuidas nii? Mis on selle saladus?

Anna minia räägib, et tunneb teda juba 50 aastat, ning ütleb, et ta pole tõesti kunagi olnud tõsiselt haige. „Tervist on nii palju antud ja mis seal ikka,“ ütles Anna nii muuseas. „Ema läks 80selt ja isa läks, kui oli alla 80.“ Mõlemad puhkavad Simuna kalmistul. 

Anna aga tuli kohalikust memmede tantsurühmast alles 80selt ära ning elas seni aktiivset elu. Tänavu on tal keeruline oma 97. uhket sünnipäeva tähistada, sest ümberringi on kõik temaealised juba siit ilmast lahkunud. Uurin, mis on tema sünnipäevasoov. „Tervist, ei muud midagi,“ vastas ta kindlameelselt.  

Läbi aastate on tal olnud keeruline hakkama saada keelega. Anna meenutab, et kui ta oli talus teenijaks, siis kandis ta põlletaskus paberit ja pliiatsit. „Kui mingit uut sõna kuulsin, siis märkisin selle jälle üles,“ rääkis ta ja tundis uhkust, et valdab enda arvates eesti keelt päris hästi.

Kristel Kitsing

2021. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 298 ingerisoomlast (126 meest ja 172 naist). Neist 39 emakeel oli soome keel, 110 eesti keel ja 142 vene keel ning 243 olid Eesti kodanikud.