Jumal annab meile elu

Mt 28:1–8
Kristus on surnuist üles äratatud. See kuulutus on kostnud läbi sajandite usklike suust. Jumal on kõik hästi teinud. Jeesuse ülesäratamine on ime ja selle tähendus on suurem, kui sellest rääkida oskan. Apostel Paulus ütleb: «Ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi» (1Kr 15:4).
Esimesed, kes kuulsid sõnumit Jeesuse surnuist ülestõusmise kohta ja teda elavana nägid, olid Matteuse evangeeliumi järgi kaks naist: Maarja Magdaleena ja Maarja. Nädala esimesel päeval läksid need naised Jeesuse hauale. Nad olid leinas ja mures, sest see, mis reedel Jeesusega juhtus, oli katastroof. Ülekohtused ja uskmatud lõid nende Issanda süütuna risti kahe kurjategija vahele. Jeesus oli veel sama päeva õhtul pärast surma ristilt maha võetud ja Arimaatiast pärit rikas Joosepi-nimeline mees palus Pilaatuselt Jeesuse ihu enesele matmiseks. See mees tundis Jeesusele kaasa ja oli üks tema järgijatest. Ta mässis Jeesuse ihu puhtasse linasse ja pani ta uude, kaljusse raiutud hauda. Haua uksele aga veeretas suure kivi.
Kogu ümbrus rääkis tol ajal Jeesuse hukkamisest. Oli neid, kes teda parastasid, aga oli ka neid, kes sellise teguviisi hukka mõistsid.
Pealiskaudselt vaadeldes on rist lihtne: kaks puud, kus üks on teise suhtes risti asetatud ja nii, et sellele saab panna inimese. Enne Jeesuse ristilöömist oligi see nii, kuid pärast Kristust on ristil täielikult uus ja väga sügav usuline tähendus. Uue tähenduse on ristile andnud ikka suurim ime – Jeesuse surnuist ülestõusmine. Paulus kirjutab: «Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi» (1Kr 1:18). Rist on nüüd meile kannatuse, lunastuse, Jumala armastuse ja igavese elu sümbol.
Nädala esimese päeva varahommikul läksid naised Jeesuse hauale. Mõni päev tagasi kõnelesime ühe koguduseliikmega mälestustest Kirikuküla kohta. Kohalik rahvas on alati olnud tihedalt seotud Urvaste kiriku, kalmistu ja Uhtjärve ääres oleva puhkekohaga. Koguduseliige rääkis, kuidas ta onu oli kord öelnud, et läheb oma vennaga kalmistule juttu ajama. Tema lapsena sellest aru ei saanud, kuidas saab kõnelda oma surnud vennaga. See sündmus on talle siiamaani meelde jäänud. Kuid Jeesuse hauale minekuga seda võrrelda ei saa.
See, mis esimesel ülestõusmispühal naistega haual toimus, on muutnud kogu maailma ajaloo käiku. Sellest kõneldakse tänapäevani ja kindlasti ka tulevikus, kuni aegade lõpuni. Evangelist Matteus väljendab seda sõnadega: «Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale. Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi. Aga hirmust tema ees värisesid valvurid ja kukkusid maha nagu surnud. Aga ingel pöördus naiste poole ja ütles: «Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles. Tulge, vaadake paika, kus ta magas! Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! Ja vaata, ta läheb teie eele Galileasse, seal te saate teda näha.» (Mt 28:2–7)
Naistele sai selgeks, et Jeesuse ihu nad hauakoopast ei leia. Neid võis vallata segadus, kahtlus ja hirm. Sellest kirjutab Markuse evangeelium: «Ja nad tulid välja ja põgenesid hauakambri juurest, sest neid oli vallanud hirm ja hämmeldus ning nad ei öelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid» (Mk 16:8).
Kui naistele ei oleks tühjal haual ilmunud Issanda ingel, oleksid nad võinud arvata, et keegi on Jeesuse ihu ära viinud. Nende inimlike targutuste ja kuulujuttude vältimiseks läkitas Jumal oma ingli toimunust teatama. Me näeme, kuidas Jeesuse elus iga tema maapealset sammu taevaste jõudude abil hoiti ja suunati. Kui naised hauakambri juurest kartuse ja suure rõõmuga lahkusid, et sellest kõigest kuulutada jüngritele, ilmutas neile ennast elav Issand. «Ja ennäe, Jee­sus ise tuli neile vastu ja ütles: «Olge rõõmsad!» Aga nemad astusid ta juurde, haarasid ta jalgade ümbert kinni ja kummardasid teda.» (Mt 28:9)
Jeesuse ülesäratamine on Jumala imeline tegu, millel on suur tähendus kogu loodule ja mis asetab kogu loodu uude situatsiooni, olukorda, mille tagatiseks on Jeesuse ülesäratamine surmast. Jumal on näidanud, et temale allub surm ning ta on kogu nähtava ja nähtamatu maailma Looja.
Ülestõusmispühad kõnelevad meile Jumala antavast elust, mida ei võta meilt ka surm. See usk on vundament, millele võime ehitada oma koja (elu). See annab meile lootust ja rõõmu kaotuses ja valus ning rõõmsatel päevadel kinnitab meie usku. Ülestõusmispühadel kuulutage julgesti: «Kristus on üles tõusnud!» Ta on tõesti üles tõusnud, et meil oleks elu ja kõike rohkesti nii taevas kui ka maa peal. Aamen.

 

 

 

 
Üllar Salumets,
Urvaste koguduse õpetaja