Katrin-Helena Melder: vaimulik ei pea tõestama ennast

Viimased aastad on Katrin-Helena Melderi (48) töökoormus jõudsalt kasvanud: 2003. aastast Järva-Jaani koguduse õpetajana on ta 2017. aastast ka esimese naisvaimulikuna kirikuvalitsuse assessor ning tänavu kevadel seati ta Järva praostkonna praosti ametisse. Eesti Kirik uurib, kas ja kuidas ta jaksab.

Tänavune taasiseseisvumispäev 20. augustil jääb Katrin-Helena Melderile alatiseks meelde. Sel päeval seati ta Järva-Jaani kirikus, kus ta oma kogudusele igal pühapäeval jumalasõna ja sakramente jagab, Järva praostkonna praostiks. Kohal olid piiskop, ametit üleandev praost ja ametikaaslased, kohalik kogudus ja kogukonna esindajad, aga kirikuliste hulgas oli kaugeltki tulnuid ning ennekõike Katrin-Helenat olid õnnitlemas tema sugulased ja lähemad sõbrad.
Nende toetus on mulle alati oluline, tunnistab naine hiljem. Siis, kui me pärast jumalateenistust kirikus ja koosviibimist pastoraadis seame ennast sisse hubases äsja valmis saanud aiamajakeses. Väheldases rajatises, mille Katrin-Helena Melder lasi endale teha, et oleks privaatne nurgake lugemiseks ja mõtisklemiseks keset hoolitsetud aeda, kus talle väga meeldib vaimutööle vahelduseks ka füüsiliselt toimetada.

Ära ütle, et ei saa
Kõik, kes Katrin-Helenaga tööalaselt kokku puutunud, on ühte meelt, et õpitud abitus on viimane asi, mida õblukese naise juures täheldada võiks. „Kõik, mida me saame ise ära teha, selle peamegi ise ära tegema,“ avab ta tee oma elufilosoofia juurde. Näiteid juhtmõtte vettpidavusest on rohkelt.
Ta meenutab näiteks, kuidas ka 13. sajandist pärit ja muinsuskaitse alla kuuluvas Järva-Jaani kirikus on kogudusel oma kätega võimalik üht-teist ära teha: „Lihvisime, värvisime pinke ja pulti. Pastoraadi aeda sai laotud kiviaed, mitmel aastal oleme talgulistega korrastanud parki.“ Järva-Jaani koguduses on palju asju korda saadetud projektirahastusest hangitud summadega. Omaosalus – olgu raha või inimtööjõu osas – on alati oluline. Kui nähakse, et abivajajad panevad ise käed külge, on rahastaja ka rohkem motiveeritud panustama. „Pigem tajun selles usuküsimust. Kui tahame midagi tõsiselt ja teeme selle saamiseks kõik endast oleneva, siis selle ka saame,“ on Melder veendunud.
Mitmete projektide puhul on ta aga tajunud, et „asi ei tule kätte siis, kui seda tegelikult polegi vaja või kui vajadus pole piisavalt läbi tunnetatud, palvemeeles tajutud“. „Olen teenimise vältel korduvalt tajunud, et esmalt tuleb ära oodata Jumala juhtimine – mida Tema tahab, see näitab, mida meie tegelikult vajame,“ räägib naine veendunult. On toredaid lugusid, kuidas jumalik ettehooldus toimib.
Katrin-Helena tunnistab, et on vahel ka sisetunde vastaselt teotsenud: „Olen võtnud pähe, et ah, nüüd tuleb aga hoogsalt tegutseda ja organiseerida, aga siis ühtäkki saab selgeks, et see hoog ei viigi loodetud viljadeni. Nüüd olen võtnud omaks viisi enne tegutsemist palvetada ja küsida Jumalalt, mis on õige. Ma olen saanud väga kindla kinnituse, et sellisel juhul asjad õnnestuvad. See on imeline ja tegelikult just seda tajudes saad kindlust vaimulikuametit kanda. Aitab vastutust võtta ja vastutust kanda. Aitab näha, et vaimulik ei pea tõestama ennast.“

Vaimulikuamet eeldab kutsumust
„Meeles siiani, kuidas sai vanaema kapi otsast leitud gooti kirjas Piiblist veeritud, et alguses lõi Jumal taeva ja maa,“ oli Katrin-Helena esimene kokkupuude ristiusuga. Kuigi kodu ja kool usuteemadeni ei juhatanud, oli Jumalal oma plaan. Katrin-Helena jutustab, kuidas märganud klassiõe kaelas risti ja saanud küsimise peale seletust, mida sümbol tähendab ning kuidas soovi korral kirikuga liituda. Soov hakkas vaikselt küpsema. Esimesel korral pöördus toona keskkooli lõpusirgel õppiv neiu kirikuteelt tagasi, aga teine kord jõudis Ambla kirikusse kohale ning õp Tõnu Linnasmäe ristis ta ja õige pea ka leeritas.
„Tunnet, mida tajusin pärast ristimist, ei unusta kunagi. See oli suur ja ehe. Minusse jõudis äratundmine, et olen jõudnud õigesse kohta. Tajusin suurt pööret oma elus,“ räägib Katrin-Helena ajast, mil olulised sihid paika pandi.
„Südames oli suur soov pärast leeris käimist midagi kiriku juures teha, aga ma ju ei osanud midagi teha,“ meenutab ta. Õppimisvõimalused ja oskused aga tulid. Eelkõige teadmine, et usuteadus on see, mis noort neiut huvitab. Kuna talle öeldi, et teoloogia ei ole naise jaoks, siis esiotsa piirdus ta iseõppimisega, laenutades selleks pastori raamatukogust usukirjandust. „See aga ei olnud süstemaatiline õppimine ning viis ootuspäraselt kiiresti rappa,“ põhjendab Melder, miks ta mõne aasta pärast astus usuteaduse instituuti. Sugugi mitte selleks, et vaimulikuks saada, vaid ikka selleks, et teoloogiat õppida.
„UIs ei olnud naisküsimust. Selles, et naine vaimulikuametini jõuab, ei tehtud mingisuguseid takistusi,“ rõhutab Melder, jõudes oma meenutustega aega, mil temas juba selgines arusaamine vaimulikuks saamiseks. „Vaimulikuamet eeldab suurt ja selget kutsumust. Sa kas tunned seda või mitte. Ja kui tunned, siis ei takista selle täitumist miski,“ on ta veendunud.

Nähes suurt pilti
„Kui töötad väikeses koguduses, siis näed vaid oma koguduse muresid, mis muidugi ongi suured mured, aga kui oled üldkiriklikus ametis, siis oskad näha suurt pilti,“ kirjeldab Melder assessori ametisse asumist. Seda, kuidas ühtäkki avanes talle pilt kirikust tervikuna. Tulemus polnud hirmutav, aga mõneti kainestav. „Sai selgeks, et hakkama peab saama piiratud ressurssidega, saame teha ulatuses, mida lubab eelarve, milleks on vahendeid, kaasa arvatud inimesi. Nii on minu töö suuresti kaasamõtlemise töö. Võiks isegi öelda, et ettemõtlemise töö. Samuti on see ärakuulamise töö,“ räägib Melder. Tema meelest on kirikus liiga vähe ärakuulamist. Kirikuvalitsuse liikmena tunnetab ta võimalust selle puudujäägi korvamisse panustada.
Praostina nimetab Melder esimeseks mureks kaadriküsimust. Tööd on palju, töötegijaid nappimas. Eelmiselt praostilt „päris“ ta hooldajaõpetaja ameti Koeru, Järva-Peetri ja Paide koguduses. Praostina peab ta oluliseks visiteerida kogudusi. „Ootasin ise viisteist aastat praosti visiteerimist ja ei jõudnudki ära oodata,“ nimetab ta ja lisab, et tajub siin koguduste ootusi, et praost tuleks ja saaks kohapealsest olukorrast osa ning ilmutaks valmisolekut pakkuda tuge.

Palvetama peab
„Martin Lutheril oli õigus, et mida rohkem on sul tööd, seda rohkem pead sa palvetama,“ vastab Katrin-Helena küsimusele, kuidas ta saab oma suure töökoormusega hakkama. „Püüan jälgida, et võtaksin aja palvetamiseks, et meel oleks rahulik ja mõte selge,“ tunnistab ta.
Talle meenub, kuidas Jaan Kiivit oli küsinud ühel eksamil, et kuidas tulevane vaimulik ennast laeb. Katrin-Helena vastus, et väsimuse puhul ta magab, peapiiskopile meeldinud: „Kiivit ütles, et väga hea, kui saad veel magada.“ Õnneks on Mel­deri uni, siis kui keha ja vaim on väsinud, siiani hea. Parimaks puhkuseks peab Katrin-Helena reisimist, huvitavate sihtkohtade külastamist. Aga lõõgastavat vaheldust päevatööle võib siiski leida ka kodust lahkumata. Tunnike hea raamatu seltsis või lõõgastav jalutuskäik või ka tempokam kulgemine looduskaunis ümbruses – see on suutnud talle häid puhkehetki pakkuda.

Õunapuu õitseb
Järva-Jaani pastoraadis ja hoone ümber hakkab silma perenaise maitse ja hoolitsus. Tahtmatult tekib küsimus, kas ja kui kahju oleks õpetajal, kui tuleks siit lahkuda. Katrin-Helena meenutab heldinult, et kui ta Järva-Jaani vaimulikuks tuli, ootas teda ees remonditud ametikorter ning erinevad märgid näitasid, et oma õpetajat siia oodati. „Mulle siin väga meeldib. Omaalgatuslikult ma Järva-Jaanist kuhugi ei liigu,“ rõhutab küsitletav. Samas möönab ta, et vaimulik peab selleks alati valmis olema.
Kui peaks koitma päev, mil tuleb „telk kokku panna“, siis teeb ta seda küll nukral meelel, aga rõõmuga südames, sest ta on suutnud siinsele kogudusele ja kogukonnale Jumala abiga midagi head teha.
Katrin-Helena Melderile meeldib selle teemaga seoses koht Piiblis. Prohvet Jeremija raamatu 29. peatükis on kirjutatud, et taotlege selle paiga heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat, sest hea põli on teie hea põli! Veel on seal kirjas, et ehitage kodasid ja elage neis, istutage rohuaedu ja sööge nende vilja! Nii on ta teinud. Rajanud aia ja istutanud viljapuid, mille saagist saavad osa paljud.
Liina Raudvassar

Katrin-Helena Melder
Sündinud 30. jaanuaril 1971
1997–2002 õppis usuteaduse instituudis
2002–2003 läbis pastoraal­seminari
Praktika sooritas Lääne praostkonnas
2001 ordineeriti diakoniks ja 2003 õpetajaks
2003. aastast on Järva-Jaani koguduse õpetaja
2017. aastast on EELK konsistooriumi assessor
22. maist 2019 on Järva praostkonna praost
2003. aastast on Järva-Jaani gümnaasiumis kultuuriloo, kunstiajaloo ja filosoofia õpetaja

Assessor praost Melder vaatab tagasi kirikuaastale:
Ajaloolise sündmusena meenub esmalt kirikukogu istung Järva-Jaanis. Kirikumüüridest väljapoole kostis võimas vaimulik laul, mis äratas kohalike inimeste tähelepanu. Tänulik olen, et suurenenud töökohustused ei ole võtnud minult ei töö- ega elurõõmu, vaid kasvatanud veelgi suuremat igapäevast usaldust Jumala vastu.

Pildigalerii: