Meeles nagu eilne päev

Mida tähendab tühi kõht, seda mäletab inseneriametist pensionipõlve pidav tartlane Peeter Volt nii hästi, et tänini pole olemas toitu, mida ta enda sõnul pärast Siberis nälgimist ei sööks.  

Ma olen õnnelik inimene, kordab vanahärra, ja selles pole põhjust kahelda. On ta ju loonud tubli pere, teotsenud valitud erialal ning nüüd eluõhtule jõudes on veel küllalt vitaalne, et elust rõõmu tunda. Lapseea läbielamised pole teda murdnud ega muserdanud, küll aga on toonased katsumused kõigis oma üksikasjus saatnud meest läbi elu. Ja pannud hindama mõndagi seda, mida demokraatlikus heaoluühiskonnas enesestmõistetavaks peame.
Oma kirjeldustes, kui palun meenutada aastakümnete tagust, on Peeter Volt detailselt üksikasjalik ning täpne. Isikute ja paikade nimed, kuupäevad ja kellaajad – kõik on mälus alal. Kuidas te küll mäletate, segan tahtmatult vahele. See on meeles nagu eilne päev, saan vastuse nukra naeratuse saatel.

Küüditee algas öösel
«Ikka räägitakse 1941. aasta ja 1949. aasta suurküüditamistest, aga vähem on juttu, et olid ka väiksemad viimised ja neid oli pidevalt,» rõhutab Peeter, lisades, et tema koos ema ja paar aastat vanema vennaga just sellise repressiooni ohvriks 1946. aastal Tartus langes. Peeter Volt on Memento kogutud andmetest hiljem järele vaadanud, et aastatel 1944–1949 viidi Eestist sundasumisele 1600 inimest. Ta on nimekirjadest leidnud ka enda, venna ja ema nime.
Peetri isa oli Saksa okupatsiooni ajal Vorbuse riigimõisas mõisavalitseja ning sakslased tõid mõisasse oma sõjavange tööle. Vene võimu saabudes leidus kaebajaid, mille alusel isa arreteeriti. «Ema rääkis, et sakslased hoiatanud isa ja kutsunud endaga Saksamaale kaasa, aga isa olnud kindel, et mis tal karta, kui ühtegi kuritegu hingel pole,» räägib Peeter.
Kohus karistas ometi isa surmanuhtlusega koos pere viieks aastaks asumisele saatmisega. Karistuse osaks oli seegi, et mahajääv vara konfiskeeriti. Tagantjärele arvab Peeter mõistvat oma ema käitumist, kes vältis lastega kodus ööbimist – õnnetu naine lootis nõnda pääseda. Mõnda aega see õnnestuski, aga öösel vastu 26. novembrit tabas küüditaja oma ohvrid.
Peeter meenutab, et oli siis kuueaastane lasteaialaps ning koolipoisist vend kaheksa-aastane, kui nad viidi koos oma kooliõpetajast emaga une pealt Veski tänaval asuva Eesti Rahva Muuseumi õuepealsesse majja. Seal olid veel perekonnad Kübar, Lemming,  Roosalu, Luts, Jüriado, Soe, Liik, Kink ja veel mõned.
Erinevalt suurküüditamistest, kus väljasaadetavad koguti vagunite kaupa ning sõit toimus ekipaažide korras, viidi väiksemate küüditamiste käigus inimesi rühmiti, teekond kulges ühest vanglast teise.
«Tartust Tallinna sõitsime loomavagunis, edasi aga spetsiaalselt vangide veoks kohandatud vagunites, mis pealtnäha olid nagu tavalised rongid, aga seest olid trellitatud ja kupeesid ei olnud,» meenutab Peeter, lisades, et mõistagi olid vagunisaatjad relvastatud. Esimesed venekeelsed sõnad, mille väike poiss omandas, oli konvoi pöördumine: vabad väljarändajad. Et see oli öeldud mõnitamisi, oli selge ka lastele.

Aastavahetus teel
Vähem kui nädalapäevad peeti õnnetuid kinni Tartus, siis jätkus sõit Tallinna. Nagu eespool öeldud, loomavagunis ja nagu ikka – öösel. Peeter teab oma ema juttudest, et Tallinna vanglasse toodi veel naisi lastega mitmetest kohtadest Järvamaalt, Pärnumaalt ja Põhja-Eestist. Noorim lastest oli kaheksakuune. Kui kokku saadi vagunitäis inimesi, umbes 30, jätkus teekond Venemaa suunas.
«Vangitapis nagu suurtele kurjategijatele kohane,» osatab Peeter mõru muigega. Teekond kulges läbi seitsme vangla, marsruut on Peetril peas nagu luuletus: Tartu, Tallinn, Leningrad, Kirov, Molotov (Perm), Sverdlovsk, Tjumen. Reis kestis 25. novembrist 1946 kuni 6. jaanuarini 1947.
Kuudega, mis oldi teel, sai väiksele Peetrile vangla kord ja režiim üsna selgeks. Nagu seegi, et vanglad ei olnud päris sarnased, samuti vangivalvurid. Näiteks on tal elavalt meeles, kuidas Leningradi vanglas kaasvangid-kriminaalid neid hüsteerilise raevukusega sõimasid. Isegi sel määral, et koridori valvurid pidid püssipärasid appi võttes sekkuma.
Laps ei saanud aru sõnadest, aga ebameeldivad stseenid on silmade ees nagu filmilindil. Küllap eristusid Eestist saabunud oma riiete ja välimuse poolest sedavõrd, et tekitasid sellist võõristust ning reaktsiooni.
Uude vanglasse saabudes läbiti kõigepealt täitõrje: «Saadeti sauna imepisikese seebikillukesega ja riided aurutati parasiitide hävitamiseks.» Peetril tuleb naer peale, kui ta meenutab, mis Kübara Anni karakullkasukast pärast seitset täisauna järele jäi. Jah, lapsed oskavad huumorit näha ka seal, kus täiskasvanud peale mure muud ei taju.

Kingitus teele kaasa
Peeter räägib liigutava loo, kuidas tema lasteaiakasvataja tädi Meeta kinkis talle enne kodumaalt lahkumist mälestuseks joonistusploki. Kuidagi õnnestus kasvatajal see vangistatud kasvandikule Tartus kätte toimetada. Väikeseformaadiline joonistusvihik reisis omanikuga pika teekonna Eestist Siberisse ja sealt tagasi ning on praeguseni ühe kallima esemena Peetril alles.
Ta näitab vihikut, mille esilehele on punase joonistus­pliiatsiga ilmselt kiirustades kirjutatud: Meie armsale Peetrile saadavad tervitusi kõik lasteaia tädid ja lapsed. Siia sai ta pikal teekonnal ning ka kohapeal Siberis oma joonistusi teha.
Trellitatud vaguniaknast oli põnev ajaviiteks välja vaadata. Kaasasolevasse joonistusplokki tegi ta usinalt joonistusi sellest, mida pikal reisil nägi. Detailselt saame ülevaate autodest, veduritest ja vagunitest, poisi huvi pälvisid just tehnilised detailid.
Samuti annavad joonistused hea ülevaate Siberi elutingimustest. Kui üks pilt kujutab nn peretoa interjööri, siis teine loob ettekujutuse toa sisustusest, kus perekond Volt asumisele jõudes elama asus. Kohalike kambris oli suur Vene ahi, mis andis mõnusat soojust, aga ümberasujate kambri primitiivne pliitahi, mille plekk-korsten oli suunatud aknast välja, jättis kambri väga külmaks.

Toidupakid aitasid ellu jääda
Tjumeni vanglast viidi asumisele saadetud Jarkovo rajooni, kus jaotati hajutatult küladesse, mille nimed olid Uus-Pigila, Vana-Pigila ja Pokravka. «Seal oli igaühe oma asi, kuidas elamisega toime tuli,» mäletab Peeter hästi. Nagu sedagi, millised olid vahetud muljed uude elupaika saabumisel. «Ema hakkas nutma ja kohalik vanamees lohutas teda,» räägib Peeter, selgitades, et vana mees ja naine, kelle juurde nad algul elama sattusid, olid lahked ja ilmselt usklikud.
Vanapaar andis uustulnukatele mõne kasuka ja teki ning paigutas nad magama sellesse värvitud põrandaga tuppa, kus oli ikoonidega pühanurk. Peeter selgitab, et teel varastati neilt kõik kaasavõetu, kuna «ema, rumal, pakkis kõik kohvrisse, aga maanaistel oli kraam viljakotis, mis ei äratanud tähelepanu».
«Kõht oli ikka nii tühi,» tulevad Peetrile Siberi aastad meelde. Arusaadavalt püüdis ema enda kõhu arvelt lastele paremad palad säästa. Väga suureks, asendamatuks abiks olid kodumaalt saadetud toidupakid. «Põhiliselt olid seal kuivained ning rasv,» selgitab Peeter, lisades, et saadetised olid teel ju pikka aega ning midagi kiirelt riknevat ei saanud neisse panna.
Kellel pakiabi puudus, need olid tõsiselt kimpus ning suremus nälja tõttu oli tohutu. Nii mäletab Peeter naaberkambris elavat naist koos nelja-aastase tütre Kadriga: «Naine läks näljast paiste ja suri paari päevaga ning tütar viidi lastekodusse, kus temast, kui ta üldse ellu jäi, enam eestlast ei saanud.»
Kus on suur viletsus, seal oskad hinnata ka pisemat humaansust. Nii meenutab Peeter, kuidas ta, esialgu sõnagi vene keelt oskamata, kohalike poistega sõbraks sai. Suure sooja Vene ahju peal oli hea näiteks kaarte mängida. Mingit vaenulikkust ta ei mäleta. Küllap aitas kaasa ka asjaolu, et külas oli teisigi juba varem väljasaadetuid, küll mitte eestlasi, aga näiteks volgasakslasi.
Liina Raudvassar