Meil tuleb olla nagu kalliskivid

Lk 6:27–31
Tänase pühapäeva teemaks on armastuskäsk. Tõenäoliselt on raske leida inimest, kes ei sooviks armastada ja olla armastatud. Milleks on vaja armastusest rääkida käskivas kõneviisis?
Teine küsimus: Vanas Testamendis on väidetavalt 365 keeldu ja 248 käsku. Jeesus ei tühistanud neist ühtegi, vaid taandas kõik armastuse kaksikkäsule. Kas Jeesus muutis sellega usklike elu lihtsamaks? Kas meil on nendest kahest käsust kergem kinni pidada?
Püüdes vastata küsimustele, tuletan algatuseks meelde, et sõna «käsk» tuleks tõlgendada nii Vanas kui Uues Testamendis pigem juhisena. Jumal ei käsi, vaid suunab ja juhendab meid meie igapäevaste otsuste tegemisel. Käsk eeldab kohest täitmist. Juhised ja juhatamine viitavad aga teekonnale. Jumal kutsub meid ette võtma teekonda tõelise armastuse juurde. Tema enda juurde!
Tõepoolest, kõik soovivad armastada ja olla armastatud, aga kaugeltki mitte kõik ei rända armastuse radadel. Seega ei saa ka kõik armastusest osa. Armastuse puudust ja sellest tulenevat hingevalu püütakse leevendada erinevate «aseainete» ja asendustegevustega. Need asendused ehk eksiteed viivad meid aga tõelisest armastusest veelgi kaugemale.
Jeesus ütleb tänases evangeeliumi tekstis: «Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!» Tõeline ehk taevalik armastus võib tunduda põrgulikult raske, sest armastamine on andmine ja jagamine. Kõike, mida Jumal on oma suurest heldusest andnud ja jaganud meile, tuleks edasi jagada oma ligimestele. Ennekõike neile, kes seda (üldisel hinnangul) kõige vähem on välja teeninud: elupõletajatele, vangistatud ja veel vangistamata kurjategijatele, erinevate sõltuvuste poolt orjastatutele. Neil on armastuse defitsiit suurim. Kui me tahame olla Jumalale kallid, siis tuleb olla nagu kalliskivid, pärlid, mis jumalikku valgust mitte ei neela, vaid edasi peegeldavad. Nii kui me hakkame valima, kuhu suunas peegeldada, oleme ka ise sattunud osaliselt varju. Kui otsustame mitte peegeldada, siis oleme tegelikult ise sattunud pimeduse küüsi.
Tänapäeva turumajanduslikus heaoluühiskonnas, mis on rajatud saavutamisele ja saamisele, on raske jääda andjaks. Sind peetakse põhjendatult ärapööranuks, sest seda sa ju sõna otseses mõttes oledki …
Jeesus kutsub meid loobuma kõige hinnalisemast – oma senisest elust, senistest tõekspidamistest, kus üks peab olulisimaks oma perekonda, teine rahvusriiki, kolmas oma äriimpeeriumi –, et võiksime sündida uuesti, uuest vaimust kantuna, pärlitena – Jumala armu peegeldajatena e andjatena. Ainult uuesti sündinule ei valmista raskust lööjale teist põske ette keerata, lisaks kuuele ka särki anda, igale palujale anda ja võtjalt mitte tagasi nõuda …
«Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad.» See Jeesuse antud juhis või ülesanne on nagu kristliku eluviisi lõpueksam. Meenutagem, et ka Jeesus oma maise elu lõpul palvetas ristil oma ristilööjate eest. Vaieldamatult ei ole seda juhist kergem järgida kui Vana Testamendi 613 käsku ja keeldu.
Kuulun minagi nende sekka, kes seda käsku täita ei suuda, aga ma väga igatsen seda teha. Igatse sinagi, kallis õde ja vend, sest ainult siis, kui me selle järele igatseme, kõlab Jumala jaoks usutavalt ka meie igapäevane palve «Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal». Jumala riik ei lasku enne maa peale, kui me oleme õppinud armastama. Armastama ligimest nii, nagu Jeesus seda tegi. Maa peale palutavas Jumala riigis ei ole piire ega emigrante-immigrante, kes meie rahvale viimasel ajal palju peavalu on tekitanud. On Jumala rahu. On üks olemine. Ühes, Pühas Vaimus tegutsemine. Just sellepärast on Jumal saatnud oma kallid lapsed misjonäridena põgenikelaagritesse, vanglatesse, haiglatesse, hooldekodudesse, lastekodudesse, turvakodudesse, et öelda kõigile, kes kannatavad armastuse puuduse käes – see kannatus on ajalik ehk ajutine! Püha Vaim võib täita kõik südamed tõelise ja kustumatu armastusega. Pead ainult pöörama ennast Jumala valguse poole …
Oluline on lisada, et paljude jaoks, sh ka kristlaste seas, on kõige suuremaks vaenlaseks (keda raske armastada) inimene ise. Läbi usu tullakse patutundmisele, mis paneb andeks paluma ja meelt parandama. Sageli me ei allu parandamise soovile. Ikka ja jälle avastad ennast sama viga tegemas. Palud andeks, palud palvetades abi, aga paranemist ei tule. Nii jõuame enese karistamiseni, enda üle kohtumõistmiseni. Ennast armastamata ei suuda sa ka ligimest armastada. Seega, et armastada ennast, tuleb meil õppida armastama ka vaenlast (deemoneid) enda sees. Nii nagu haiguse puhul ei ole mõtet vihata sümptomeid ega ka haigust ennast, sest see ei aita haigusest vabaneda. Pigem tuleb võtta ka kõike negatiivset meie sees Jumala kingitustena, et õpiksime oma vaenlast tundma, teeksime õigeid järeldusi, võtaksime vastu õigeid otsuseid ning astuksime oma tõelise armastuse teekonnal jälle mõned sammud Jumalale lähemale. Muidugi vaid siis, kui Jumal lubab! Kui ta kutsub. Kutset saad kuulda aga kuulates. Jeesus ütleb: «Mina ütlen teile, kes kuulete …» Vaatamata saabunud suvistele ilmadele ja mitmesugustele suvenaudingutele olge siis teie ikka need, kes kuulavad, kuulevad ja ka kuuletuvad. Aamen.

 

 

 
 
Kalle Kõiv,
Juuru koguduse õpetaja