Õige elab usust

Ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: „Aga õige jääb usust elama.“                               Rm 1:16–17

Ilmumisaja 3. pühapäeva lühikeses, vaid kahesalmilises jutlusetekstis on nähtud omamoodi kokkuvõtet kogu Pauluse Rooma kirjast, mis tugineb paganate apostli veendumusele, et evangeelium kui Jumala vägi on päästeks igaühele, kes usub. Esmalt juudile ja siis kreeklasele ehk kõigile neile, kellele seda iganes maailmas kuulutatakse ja kes selle kuulutuse usus vastu võtavad, sest õige jääb elama usust. Baptisti teoloog Osvald Tärk on neid salme pidanud Rooma kirja suureks teemaks.

On tähelepanuväärne, et ühe oma teoloogiliselt sügavmõttelisema kirja saatis Paulus esimese sajandi 50ndate aastate keskel Korintoses olles tegelikult enda jaoks tundmatule kogudusele. Pärast kolme viljakat misjonireisi, mille jooksul oli Paulus koos kaastöölistega rajanud kogudusi Väike-Aasias, Kreekas ja Makedoonias, lootis ta järgmisena võtta sihiks impeeriumi võimaliku kaugeima läänepoolse piirkonna ehk Hispaania. Kuna aga kõik teed viisid tollal Rooma ja ka algasid sealt, mõistis Paulus, et teel ihaldatud eesmärgile avaneks tal hea võimalus külastada ka pealinna Roomat, kuhu ta varemgi oli tahtnud minna, et paremini tundma õppida sealset nii juutidest kui pagankristlastest koosnevat kogudust, kelle mõningaid liikmeid oli ta oma senistel misjonireisidel juba ka varem kohanud.

Kuigi Paulus pidas ennast nii kreeklaste kui umbkeelsete võlglaseks ja oli valmis kuulutama evangeeliumi Roomaski, et tal oleks mingit vilja ka nende seas, ei soovinud ta siiski enda sõnul hakata ehitama uut hoonet teiste rajatud alusele ega seetõttu ka pikemaks sinna peatuma jääda. Pigem ootas ta Rooma koguduselt nii vaimset kui ka materiaalset tuge oma järgmisele sihtmärgile jõudmiseks, millel ei olnud siiski määratud täituda.

Paulus oli isiklikult kogenud ja uskus siiralt, et evangeeliumil on inimmeelte poolt tajumatu vägi, mis pole kuidagi võrreldav maise vägevusega. Seetõttu ei tohiks ükski kristlane häbeneda Jumala väge, vaid tuleks kuulutada päästmist Kristuses kartmatult ka siis, kui selle maailma targad vaatavad sellele kui rumalusele ja selle maailma vägevad näevad selles tugevuse asemel hoopis nõrkust.  

Me teame, et Pauluse Rooma kirja kesksel sõnumil ehk õpetusel õigeksmõistmisest usu läbi oli märkimisväärne roll reformatsiooni liikumapaneva jõuna 16. sajandil. Martin Luther on oma sisemisele heitlusele Erfurdi augustiinlaste kloostri mungakambris tagasi vaadates kirjutanud:

Ma igatsesin tõeliselt mõista kirja roomlastele ja miski ei seganud mind selles peale väljendi „Jumala õigus“, sest ma arvasin, et see tähendab õigusemõistmist ning tegeleb õiglaselt nende karistamisega, kes pole õiged. Kuigi olin laitmatu munk, seisin Jumala ees kui arusaamatuses patustaja ja mul ei olnud kindlust, et minu teened leevendavad Tema pahameelt. Mõtisklesin ööd ja päevad, kuni nägin ühendust mõiste „Jumala õigus“ ja väljendi „õige jääb usust elama“ vahel. Siis mõistsin, et Jumala õigus on see õigus, mille abil mõistab Jumal oma armu ja halastuse läbi meid usu kaudu õigeks. Kogu pühakiri sai minu jaoks uue tähenduse. Pauluse sõnad said mulle taeva väravateks.

Ilmselt on Pauluse tõstatatud küsimus Jumala õigusest ja patuse inimese õigekssaamisest usust saanud paljudele siiski komistuskiviks või koguni pahanduskaljuks, sest sellest arusaamisel on olnud ees too „oma õigus“, mis üritab järjekindlalt markeerida tegusid, mida oleme teinud lootuses, et neis on juba olemas meid Jumala ees päästev garantii.

Jah, Jumala poolt õigeksmõistetud inimene teeb küll õiguse tegusid, kuid need ei ole siis enam aluseks meie õigeksmõistmisele, vaid Jumalale meelepärase uue elu viljad.

Filipi kirja 3. peatükis kirjutab aga endine variser Paulus ühemõtteliselt: Mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale.

See Jumala õigus, millest Paulus kirjas roomlastele räägib, ei tähenda õigeksmõistmist viimses kohtus, vaid juba olevikuliselt õiget suhet Jumalaga. See õige suhe on aga Jumala and, mille me omandame meeleparanduse ja usu läbi, et minna edasi usust usku.

Toomas Pauli sõnul tähendab see seda, et tee õigekssaamisele algab usus ja ka lõpeb usus. Ehk siis meie õigeksmõistmine on rajatud usule ja suunatud usku, sest vaid usust resp usu läbi õigeksmõistetu jääb elama.

 

 

 

 

Mihkel Kukk,

Rapla koguduse õpetaja