Piiskop Rahamägi eesti rahva sündivusest 1. osa

Eesti Kiriku 80. aastapäeva puhul võttis Eesti Rahva Muuseumi kauaaegne töötaja Lea Lõhmus sirvida enne 1940. aastat ilmunud Eesti Kirikuid ja leidis sealt viite ajalehe asutaja ja toimetaja 1931. aastani Hugo Bernhard Rahamägi (sündinud 1886 Kurtna vallas, surnud 1941 mahalaskmise läbi Kirovi vanglas; piiskop aastatel 1934–1939) 1924. aastal kaitstud doktoriväitekirja «Eesti rahva sündivuse vähenemise põhjused ja teed selle nähtuse kõrvaldamiseks» kohta.
Et sündivuse teema ka 80 aastat hiljem tänapäeval Eestis rohkem kui aktuaalne on ja loo kirjutajale huvi pakkus, võttis ta Rahamäe väitekirja lugeda ja tegi sellest refereeringu, mida siinkohal avaldama hakkame.
EK

1923. aasta rahvaarvuks antakse 1 110 538, mitte-eestlasi on seejuures vaid 9,45%. Selle üle, et rahvaarv kohutavalt kahaneb, tunnevad muret ühiskonnategelased W. Reiman, P. Põld, J. Kukk, J. Vilms, W. Oja; arstid M. Nõges ja A. Sossi. Põhjustena nähakse väljarändamisi ja abielude vähest sigivust. Mihkli kiriku õpetaja Aunverdt väljendab muret poeetiliselt – «kätkid leinavad».
Läänemaa prohvet Järve Jaan on 1806. aastal öelnud: «Aeg tuleb, kus inimesi nii pisut on, et ühe inimese jalajälg on Lihulas ja teine Virtsus näha!»
1921. a Postimehes nr 23 on kirjutatud, et Tartu maakonnas on registreeritud 100 surnut ja vaid 63 sündi.
Arstid mures
Arstide konverentsil Pärnus 1923 öeldakse, et «…abortide arv sünnitamise arvust suurem on». Samal konverentsil esinedes leiab dr M. Nõges, et «… iga perekond oleks kohustatud vähemalt neli last ilmale tooma ja üles kasvatama … ja just teoloogidel ja kristliku kiriku esitlejatel siin tähtis sõna kaasa ütelda on». Dr J. Vilms soovitab suures hädas mitmenaisepidamist. Dr Oja näeb peapõhjusena «… viletsat majanduslist seisukorda, aga ka rahva hingelist seisukorda».
Samas täheldatakse, et rahvaarv kasvab Jaapanis. Ka Saksamaal on suur kasv: 1800. a. oli elanikke 24,5 milj, 1910 – 65 milj. Liigne osa rahvast suunatakse asumaadesse, muu hulgas ka Venemaale ja Baltimaadesse.
Arutlustes rahvastikuprobleemide üle on tähtsal kohal laste surevus ja rahva kvaliteet. Politseiarst S. Hansen ütleb, et «… just esimeste laste hulgas enam vaimu-, tiisikuse-, silma- jne. haigeid on». Dr J. Vilms väidab, et «… Eesti pind suudab ju praeguse teaduslise tasapinna juures toita 5–6 miljonit. Vaja on 5–6 elussejäävat last abielupaari kohta».
Mõtlemapanev on järeldus, et mida jõukam on maakond, seda vähem lapsi sünnib (nt Viljandi- ja Järvamaal 2–3 last perekonna kohta, Lääne- ja Saaremaal seevastu 2–2,5 korda rohkem).
Madala sündivuse põhjustena tuuakse välja:
* tõu degeneratsioon (steriilsed, st viljatud abielud),
* abiellutakse vanalt,
* püüd lapsi majanduslikult kindlustada,
* alkohol,
* suguhaigused,
* poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed, hügieenilised tingimused,
* eluvõitluse kõrgendatud nõuded,
* kultuur ja ilmavaade.
Rahamägi arutleb oma töös, kas madala sündivuse põhjuseks ei või olla eesti rahva füüsiliste ja psüühiliste jõudude ülepingutamine ja ärakurnamine ja esitab küsimuse, kas meie nii füüsiline kui ka vaimne külg on liiga pinguli tõmmatud (orjaaeg, venestamine). Samas näitasid 1923. aasta juulis Göteborgis toimunud spordivõistlused meie rahva suurt elujõudu; ka ei esine Saaremaal peaaegu üldse steriilseid abielusid.
Alkohol ja suguhaigused
Et vähese sündivuse peapõhjuseks on alkohol ja suguhaigused, leiab autor kinnitust Eiseni, Reimani, Tõnissoni, Ernitsa, Rammuli, Peeter Põllu ja Helmi Põllu ütlustest.
Kui 1915. aastal oli riigis alkoholikeeld, sattus Seevaldi haiglasse alkoholi liigtarbimise pärast 5 inimest. Aastal 1922, kui keeldu enam ei olnud, aga 64 inimest; lisaks sündis aasta jooksul alkoholi liigtarbimise tõttu 3000 nõrgaltarenenud last. 1922. aastal oli 137 enesetappu ja mitmesuguste õnnetuste arv oli 2,5 korda suurem kui 1915. aastal. Ka võimendab alkohol tugevasti suguhaiguste levikut. Autor küsib: «Miks tahavad inimesed end hävitusse kihutada?»
Ta leiab, et lapsi ei taheta poliitiliste, majanduslike, mitmesuguste sotsiaalsete olude pärast; elumaitsemise takistamise ja üldise elunõrkuse pärast ja et hiline abiellumine põhjustab vähest laste arvu perekonnas.
Euroopas tekkinud neomaltlus jõudis ka Eestisse. Euroopas soovitakse 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses väiksemat sündivust. Levib rasedusvastaste vahendite kasutamine. On teada, et eriti toovad meile sisse eostusvastaseid vahendeid harjuskid – vene kaupmehed.
Autor ütleb, et rahva jõukus kasvab, tervishoid paraneb, ka korteriolud ei saa olla vähese sündivuse peapõhjuseks. Varem hoidsid inimesi tagasi religioossed traditsioonid, nüüd edendab inimest egoistlik ja naturalistlik materialism. Valitseb ateism. Prantsuse kirjanik Zola ütleb, et valitseb lõbureligioon. Lühidalt sõnastades võib öelda, et tekkinud olukorra on tinginud ilmavaade.
(Järgneb.)
Lea Lõhmus