Süda võib valgustada pimedat maailma

Sest see, kes ütles: «Pimedusest paistku valgus!», on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest. See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku; me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus.
2Kr 4:6–10

Täiesti loomulik on, et inimesed tahavad mõista Jumala olemust. Nad tahaksid Jumalat käega katsudagi, kui see oleks vaid võimalik. Paljud inimesed ei mõista, miks Jumalat ei saa näha. Mooseski tahtis näha Jumalat, kuid Jumal näitas ennast talle vaid selja tagant. Ükski inimene ei elaks üle seda, kui ta kohtuks Jumalaga palgest palgesse.
Jumal on meie patuste inimeste jaoks liiga püha, kuid siiski tahab inimene isiklikult Jumalaga kohtuda. Soovime saada mingit kindlat tõestust selle kohta, et Jumal on olemas. Oleme inimestena liialt uhked, et lihtsalt niisama uskuda. Vajame usu kinnituseks mingit imet, mingit erakordset sündmust, mis tõestaks meile Jumala olemasolu. Sageli arvatakse, et needki inimesed, keda Jumal on kutsunud tööle oma viinamäele, peavad olema kuidagi teistest paremad, erilisemad ja pühamad.
Kui me aga vaatame apostel Paulust, siis oli tema olnud üks suuremaid kristlaste tagakiusajaid ja teda vaevasid ihulised hädad. Korintlased seavad Pauluse apostliks oleku kahtluse alla just tema ihuliste hädade ning viletsuse pärast.
Paulus loetleb meile oma elus valitsevaid raskusi. Teda ahistatakse, ta on nõutu, teda kiusatakse taga, teda rõhutakse, kuid siiski ei ole kõik see Pauluse meelest kohutav. Paulus asetab tegelikkusele vastu hoopis teise reaalsuse. Nimelt toetudes Jumala jõule suudab ta sellele kõigele vastu seista. Läbi Jumala aulisuse ilmutuse saab Paulusest, kristlike koguduste tagakiusajast, suurim paganate misjonär.
Paulust vaevavad haigused, teda alandatakse, jälitatakse ja pannakse isegi vangi, aga siiski kiidab ta talle Jumala poolt antud ametit ja kohustust kuulutada rõõmusõnumit Kristusest. Ta ei tunne ennast kitsikuses, meeleheitel ega hüljatud olevat, vaid ta ütleb end kandvat Jeesuse surma oma ihus, et temagi ihust avalduks Jeesuse elu. Lunastaja on Jeesus, kes ei ole mitte ainult surnud, vaid on ka surnust üles äratatud.
Jumal kasutabki sageli inimesi, kes on nõrgad ja võib-olla tunduvad mitte midagi «väärt olevat». Just nende nõrkade ja «väärtusetute» inimeste kaudu tulebki Jumala aulisus kõige paremini esile. Jumal võib anda inimestele oskusi ja võimeid, mida need inimesed pole arvanud endal kunagi olevat. Jumal võib ebaõnne muuta õnneks ja murest valmistada rõõmu. Jumala võimuses on teha argadest kõige julgemad sõna kuulutajad ja rõõmusõnumi levitajad.
Kristlase uus elu on varjatud tema ihulikkuse taha. Paulus tahab meile öelda, et Jumala aulisuse and on antud meie kätte, kes me väliselt viletsad oleme; et meie mõjutajaks ei oleks väline olemus, vaid meisse kui astjatesse asetatud Jumala arm. Jumal on puudutanud meie südameid ja asetanud sinna valguse, mis võib valgustada pimedat maailma. Olles puudutatud Jumala vaimu poolt, jääb inimene väliselt olemuselt samaks, kuid sisemus muutub. Meid täidetakse uute soovide, eesmärkide ja mõtetega. Meie mõtetes on Kristus, me soovime Teda ikka enam ja enam tundma õppida. Me võime oma südamega näha jumalikku valgust ja mõista Jumala olemust. Jumal on lasknud paista oma taevalikul valgusel meie südametesse. Ta on asetanud oma väärtusliku aarde inimestesse kui astjatesse.
See, mida Paulus räägib enda kohta, kehtib tegelikult kõigi kristlaste kohta. Jumal ilmutab end nõrkades, allasurututes, silmapaistmatutes. Jeesuseski oli jumalikkus varjatud inimliku loomuse taha. Jumal kasutab lihtsaid ja tavalisi asju ning inimesi selleks, et teha midagi erilist. Sakramentideski kasutatakse kõige tavalisemat vett, leiba ja veini, kuid Jumala sõna mõjul muutuvad need lihtsad asjad meile tähtsaks ning avaldavad olulist mõju.
Kui vaatame kristlasi ja kristlikku kirikut, siis näeme, et meie kirikutki vaevavad paljud hädad. Inimesed, kes siia kirikusse kuuluvad, erinevad oma murede, vaevade ja hädadega ja moodustavad siiski ühe Kristuse ihu – õndsuse poole teel oleva Jumala rahva. Just meie enda nõrkuse läbi võime me Issandat eriti selgesti kogeda. Aamen.
Lea Jants,
Nissi koguduse õpetaja