Tartu rahu minu ja sinu jaoks

Täna on Eesti lipuehtes – palume ja täname rahu eest ning mõtleme, kuidas saame anda rahu heaks oma panuse. Rahu ei ole vaid sõja puudumine – rahu on eluviis. Vihkamise õhutamisel ei tohiks olla kohta meie ühiskonnas.

Rahu on heebrea keeles šalom ja tähendab „ole tervik, täielik“. Kui keegi küsib sinult heebrea keeles „Ma šalomcha?” (Mis on sinu rahu?), siis ta küsib, kas sa oled tervik, ühes tükis. Heebrea tervitussõna šalom tüvi šalem tähendab täielikult tervikuna olemist. Kui sa oled ühes tükis tervik, siis on sinuga kõik hästi. Eesti keeles ütleme tere, ole terve. Sellel on eriline tähendus eriti nüüd, kui muretseme tervise pärast. Ole terve! See on soov nii igale inimesele, meie armsale Eestile kui naabritele ja kogu maailmale. 

102 aastat tagasi Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahu on jõus, kuigi piirileping on veel alla kirjutamata. Riigipiiri määramine on vaid üks punkt Tartu rahulepingust. Tartu rahu oli ja on Eesti diplomaatia suurvõit, mis tagas ja tagab eesti rahvale eluõiguse riigina. Tartu rahu kehtib üle aegade. 

Me ei tohi unustada, mis oli rahu hind. Lõppes 431 päeva kestnud kurnav sõda, milles 3588 Eesti inimest oli kaotanud elu ja ligi 14 000 inimest tervise. Rahu ei tulnud kergelt ei sõjas ega diplomaatias. Jaan Poska läbirääkimised Londonis ning Pariisis ei õnnestunud ja tal tuli tõdeda, et Venemaa vastu ei lähe Eesti eest tulle ükski lääneriik. Soome välisminister Rudolf Holst teatas: „Soome ei pea võimalikuks tervitada rahuloluga eestlaste ja bolševike vahelist rahu.“ 4. detsembril sõitis Poska Tartusse ja hakkas ette valmistama läbirääkimisi. Tütar Xeniale kirjutas ta: „Kas midagi välja tuleb – teadmata. Kindel, et enamlased tahavad rahu, aga niisamuti, et nad tahavad rahu mitte rahu pärast, vaid mõne teise eesmärgi kättesaamiseks. Kui need tingimused, mis meie ette paneme ja millest me loobuda ei saa, nende eesmärkide kättesaamist ei võimalda, siis näib, et läbirääkimistest ühtegi välja ei tule. Meile aga rahu on hädasti tarvis tema enese pärast.“ Toimusid ägedad vaidlused. Poska iseloomustas olukorda, vastates küsimusele, kas teda enamlastega vaidlemised ei ärrita. „Ja kuidas veel! Sees otse kees – aga kas ma tohtisin seda neile näidata?“ Poska ei toetunud mitte ainult loogikale, vaid asjatundmisele ja lõi enamlasi nende eneste seadustega, mida ta tundis paremini kui vastaspool. 

„Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos – täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust,“ ütles J. Poska pärast rahulepingule allakirjutamist Eesti delegatsiooni liikmeile.

Rahuleping annab õigused ja kohustused. Lepingu sisu ei ole ühe poole diktaat teise suhtes, vaid vastastikune tunnustamine. Jaan Poska ütles oma viimases kõnes Asutavas Kogus 10. veebruaril 1920, vähem kui kuu aega enne surma: „Rahulepingut tuleb hinnata kahest: Esiteks, kas rahuläbirääkimised ja rahuleping ise said ka parajal ajal tehtud ja kas ei olnud meil mitte tarvilik veel sõda oma riikliku iseseisvuse kaitseks edasi pidada. Teiseks: kas rahulepingu sisu vastab meie riigi huvidele. Rahulepingu sisu: Iga rahulepingu eesmärk peaks olema, luua üht kindlat, ausat ja õiglast rahu.“ Rahulepingu ratifitseerimisel ütles Jaan Poska: „Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu.“ 

President Lennart Meri ütles aastal 1995: „Tartu rahu 1920 on Eesti sünnitunnistus. Me ei loobu kunagi selle rahulepingu põhimõtetest. Tartu rahuga sai Eesti rahvusvahelise tunnustuse iseseisva riigina. Sellepärast on küsimus nii tähtis, ja nii tundlik, eestlastele.“ 

Tänavu ei saa me kahjuks seda päeva tähistada nii pidulikult nagu viimastel aastakümnetel. Jätkuvalt leviv viirus kutsub ettevaatlikkusele, aga oluline on, et koguneme vabadussammaste juurde. Haapsalus süütavad noorkotkad ja kodutütred 102 küünalt. 

Laulame täna kõik koos: „Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad. Kaitse teda kallist, meie armsamat. Rahu, töö ja kainus, olgu Eesti kroon, vennaarmu suurus tema võimu troon.“

Tiit salumäe,

piiskop