Tõelises armastuses pole karistust

Joona Toivanen. FOTO: Erakogu

Js 44:6–8

Armu ja rahu teile meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Ma olin vahepeal unustanud, kui ilus on Jesaja raamat. Poeetiline keel ja vahelduvad keelekujundid loovad emotsionaalselt köitva terviku, mis vaheldub Jumala armastavast julgustusest hukkamõistva noomimiseni. Võib-olla on raamatu emotsionaalsus korraga selle tugevus ja nõrkus, sest tekst annab ruumi väga erinevatele tunnetele, mistõttu on kahjuks ka võimalik, et just karistus jääb lõpuks lugeja südamesse kõlama.

Iga tekst on sündinud teatud kontekstis, aga kuna teksti autoriks on inimene ja vahendiks inimese väljamõeldud tööriist ehk keel, on iga tekst mingil määral universaalne võimalus lugeja sisemiseks kasvamiseks ja iseenda tundmaõppimiseks. Kuigi ütlesin, et Jesaja raamatu autor on inimene, on ühtlasi õige ütelda, et selle lätteks on siiski Jumal, kuna kõik lähtub Jumalast ja kõik lõpeb Jumalas, sest tema on kõige algus ja kõige ots. Tema on headus, ilu ja tõde ning ei ole olemas tõelisust temast väljaspool.

Jesaja raamatut ning teisigi pühakirja tekste lugedes on oluline meeles pidada, et inimese katse kirjeldada Jumalat on puudulik ning et teksti stiili jaoks tähtsad esteetilised ja retoorilised võtted ei tohiks eksitada meid arvama, justkui oleks Jumal täpselt niisugune, nagu tekst kirjeldab. Kui näiteks Jesaja kõneleb Jumala hukkamõistust ja karistusest, on eelduseks alati see, et karistusele järgneb rahu, leppimine, andestus ja uus algus.

Karistuse mõiste iseenesest eeldab, et karistus saab kunagi otsa, sest muidu poleks see üldse karistus, vaid lihtsalt mõttetu piinamine. Seda tõestab pühakirja läbiv trinitaarne narratiiv, milles Jumal ilmutab end kolmainu Jumalana ning loomise järel toimunud sõnakuulmatusest ja langemisest alguse saanud kannatuse ahel lõpeb Jumala ainusündinud Poja surma ja ülestõusmisega. Jumal ise avab Pühas Vaimus tee andestuseks, armuks ja uueks alguseks.

See suurem pilt kolmainu Jumalast on meile suunanäitajaks püüdluses mõista Piiblit, kus Jumalat kirjeldatakse emotsionaalse ja sageli liiga inimeselaadse iseloomuga. Jumala eneseilmutuse valguses mõistame, et ükski lugu ei lõpe lihtsalt kannatuse või karistusega. Kui aga mõni lugu Piiblis lõpeb karistusega, peaks see olema kuulaja jaoks vihje sellest, et karistus pole loo tegelik teema.

Näeme seda ka Jeesuse õpetuses, milles on aeg-ajalt ebaproportsionaalsed kirjeldused karistustest. Ühes mõistujutus laiskuse eest karistatud sulane tapeti, lõigati tükkideks ja ta ihu visati tema peremehe majast välja. Teises loos oma isandale laenatud talendi tagastanud sulase karistuseks oli töölt vallandamine ja samuti majast välja viskamine.

Pange tähele, et see vaene sulane ei olnud sugugi ebaaus ja ei valetanud ega varastanud oma isandalt sentigi, vaid tagastas ausalt endale laenatud rahasumma. Ta sai ikkagi karistada. Kolmandas loos jäid viis tüdrukut pulmapeost ilma, sest läksid korraks oma telefone laadima ja hilinesid peole. Neljandas loos mõisteti kitsedeks kutsutud inimesed hukka lihtsalt sellepärast, et nad on kitsed ja nende puhul arvestati ainult nende elu puudujääke.

Igaüks, kes neid lugusid kuuleb, saab aru, et tegelaste karistused on ülekohtused, mis annab mõista, et nende lugude õpetuslik eesmärk on kusagil mujal. Kahjuks jäävad aga meil just karistused ja vägivald kõige paremini meelde. Läbi Jesaja raamatu kõneleb Jumal mitmel korral ja mitmel moel oma armastusest ja soovist andestada.

Ta tuletab küll meelde, et inimene on olnud sõnakuulmatu ning et sõnakuulmatusele järgneb karistus, aga rist ja tühi haud peaksid tuletama meile alati meelde, et Jumala plaanis lõpeb iga inimese lugu armu ja andestusega. Pange tähele, et Jumal ei halasta meie peale sellepärast, et meie oleksime selle ära teeninud, vaid sellepärast, et Jumala muutumatu tahe on halastus. Jumal armastab inimest üksnes iseenda pärast ning kõik, mida Jumal iseenda pärast teeb, on sama paratamatu ja igavene nagu Jumal ise.

Te olete kuulnud ja teile on õpetatud, et sageli on armastus karm ja et kes armastab, see ka karistab. Mina aga ütlen teile, et tõelises armastuses pole karistust, sest tõeline armastus ajab välja hirmu jääda armastusest lõplikult ilma. Nii täna kui ka iga päev peaks meie meeles kõlama sellised sõnad: „Nõnda ütleb Issand, sinu Looja, emaihus valmistaja, sinu aitaja: Ära karda, mu sulane …. mu valitu! Sest ma valan janusele vett ja kuivale voogusid; ma valan sinu soo peale oma Vaimu ja su järglaste peale oma õnnistuse, et nad võrsuksid kui roogude vahel, otsekui remmelgad veeojade ääres. [- – -] Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse. Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu!“ (Js 44:2–4:22)

Joona Toivanen

misjonär