Tõnu Lehtsaar sada päeva usuteaduskonna juhina

Ülikooli struktuurireform tõi aastavahetusel prof Tõnu Lehtsaare taas juhtima Tartu ülikooli usuteaduskonda. Nüüd, mil teaduskonna juhil on oldud 100 päeva ametis, on paslik küsida, milliseid arenguid on olnud usuteaduskonnas ja kuidas Tõnu Lehtsaar end selles ametis tunneb. Lahkelt oli ta valmis Eesti Kirikule intervjuud andma.

Oled olnud varem usuteaduskonna dekaan, seejärel ülikooli õppeprorektor, siis rektori kohusetäitja, nüüd jälle teaduskonna juhataja … Millised on olnud arengud selle aja jooksul?
Kõige suuremaks muutuseks on kindlasti olnud üleülikooliline struktuurimuutus, mille käigus kümnest teaduskonnast sai neli valdkonda. Meie, kes olime siiani iseseisev teaduskond, oleme nüüd teaduskond instituudi õigustes selles uues humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas. See on kõige suurem muutus.
Samas arvan, et rohujuure tasandil, üksikõppejõu, -uurimisrühma või -projekti tasandil pole see muutus nii tuntav.

Kuidas on muutunud aja jooksul üliõpilased ja õppejõud?
Kui rääkida üliõpilastest, siis minu kogemuste põhjal käivad nad nii-öelda lainete kaupa. On mingid aastad, mil on väga erudeeritud, avatud, teadmishimulised ja aktiivsed üliõpilased, ja on aastakäike, mil nad on pigem vaiksed ja tagasihoidlikud. Ma ei oska siin nimetada mingeid seaduspärasid. Mida ma veel märkan üliõpilaste juures, on see, et kirjaliku teksti mõistmisega on raskusi. Kui varem polnud probleemi sellega, et anda üliõpilasele kirjatükk kätte ja paluda see läbi lugeda, siis tänapäeval küll loetakse, kuid loetust ei saada aru.
Mis puudutab õppejõude, siis võib märgata, et nende kvalifikatsioon on märgatavalt tõusnud. Kui veel 10–15 aastat tagasi oli ülikoolis probleem selles, et noored ei tahtnud saada teadlaseks ega õppejõuks ja muu tööturg oli ahvatlevam, siis tänapäeval oleme seisus, kus ülikooli on märksa raskem töökohta saada. Kõik ametikohtade täitmise konkursid on sisulised ja ka meie teaduskonna kaks selle aasta konkurssi on olnud kahe kandidaadiga. Arvan, et see tendents süveneb. Nii et kui me usuteaduskonnas või mujal ülikoolis kuulutame välja kandideerimise mingile ametikohale, siis tõenäoliselt on sinna vähemalt kaks kandidaati.

Kui mõelda kogudusele, siis kuidas ühildub sinu jaoks teadlase roll tavalise koguduseliikme rolliga? Oled ka baptisti koguduse diakon. Kas need erinevad rollid on raskelt või kergelt ühilduvad?
Minu jaoks on need suuresti paralleelmaailmad. Minu kogudust ei huvita see, mitu artiklit ma olen kirjutanud. Samuti usuteaduskonna juhatajana või kolleegidega teaduskonnas suheldes ei lähe korda see, mis toimub koguduses. Aga mõlemad toetavad teineteist ja mina olen siiski üks. Mul on väga hea meel, et tohin suhelda ja kaasa töötada sellistes erinevates kogukondades, nii usulises kui ka akadeemilises.

Kunagi Nõukogude Liidu ajal öeldi, et usuteaduse õppimine võtab ära usu. Kas see võib olla nii või on hoopis vastupidi?
Ma arvan, et usuteaduse õppimine sunnib inimest vastama ka väga olulistele isiklikele usulistele küsimustele. Pigem on probleem selles, kas inimene on usus piisavalt tugev või küps, et anda nendele küsimustele sügav ja adekvaatne vastus. Kui minu teha oleks, siis paneksin usuteaduse kohale sildi «Lubatud kolmekümnestele ja vanematele», selleks oleks vaja teatud küpsust.

Tegelik pilt on ju teine?
Meile tulevad ennekõike lapsed gümnaasiumist ja kindlasti neid usuteaduse õpingud ka mõjutavad. Mis puudutab aga väidet, et usuteaduse õppimine võtab usu, siis mina olen seda enda jaoks niiviisi mõtestanud, et me anname akadeemilise hariduse.
Kindlasti meie hariduses peegelduvad need vastuolud, mis on olemas teoloogias, mis on olemas ühiskonnas. Inimeste usuline kasvatamine on ikkagi koguduse osa. Selles suhtes on minul usuteaduskonna juhatajana seda parem meel, mida rohkem meile siia usus tugevaid ja jumalakartlikke inimesi tuleb.

Kuidas saab inimene tulla usuteaduskonda õppima?
Meile saab tulla nii bakalaureuseõppesse kui magistriõppesse ning nende läbimise järel doktorantuuri.
Bakalaureuseõppesse astumisel on olulised gümnaasiumi eesti keele riigieksami tulemused ja erialakatsel esitatavatele küsimustele vastamine. Erialakatseks on intervjuu. Esitatavad küsimused võivad puudutada üliõpilaskandidaadi asjakohaseid elukogemusi, lugemust, religiooniga seotud teemasid ning Eestis ja maailmas aktuaalseid religiooniga seotud probleeme. Intervjuu kestab kuni 15 minutit ning selle viib läbi teaduskonna õppejõududest koosnev komisjon. Õppima tulemiseks on vaja 20.–30. juunini esitada avaldus SAISis (www.sais.ee).
Magistriõppesse saab tulla õppima religiooniuuringute või usuteaduse õppekavale. Ka siin saab 20.–30. juunini esitada avalduse SAISis.
Doktorantuuri astujatel tuleb avaldus esitada juba 6.–15. juunini.

Kui nüüd inimene usuteaduskonda õppima tuleb, siis mida ta selle haridusega elus peale saab hakata?
Kogemus näitab, et usuteaduskonna maine ühiskonnas on siiski üsna kõrge. Meie teaduskonna lõpetanu saab muidugi tööle minna kirikusse. Kui aga vaadata ringi, siis näeme, et meie juures õppinud inimesed on tööl väga erinevates valdkondades.
Paljud usuteadlased töötavad ajakirjanduses, äris või poliitikas. Kaasaegses maailmas eeldatakse eriharidust üha vähemates töökohtades. Näiteks IT-valdkonnas on eriharidus eriti oluline, samuti arstidel, juristidel. Samas suur osa töökohti avalikus sektoris pole seotud mitte niivõrd konkreetse erialase haridusega, kuivõrd inimese silmaringi, isiksusliku küpsusega ja ambitsiooniga ning selles suhtes on usuteaduse positsioon suhteliselt hea.

Millised on usuteaduskonna kõige olulisemad koostööpartnerid väljaspool ülikooli?
Meie väga oluliseks koostööpartneriks on kirikud. Näen, et minu roll on suurendada usuteaduskonna partnerite arvu, muuta teaduskond ühiskonnale kasulikumaks. Oleme jätkuvalt avatud kirikutele ja teeme head koostööd. Meil on olnud vestlusi Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga, kes on väljendanud huvi doktoriõpingute korraldamise vastu Tartu ülikoolis.
Üheks suuremaks arenduseks on meil religioonide kompetentsikeskuse avamine, seda projekti juhib praegu Roland Karo. See kompetentsikeskus peaks pakkuma konsultatsioone ja koolitusi kõigis religiooniga seonduvates küsimustes ning olema ka toeks suhetes erinevatest religioonidest pärinevate inimestega. Oleme sisekaitseakadeemiaga allkirjastanud ühiste huvide protokolli ja kavatseme seda ringi laiendada nende institutsioonidega, kus on vaja religiooniharidust või religioonialast kompetentsi. Kui sa küsid, kes on meie partnerid, siis vastaksin, et kogu ühiskond.

Millised on teaduskonna juhi töökohustustest kõige olulisemad ja millega tegeled väljaspool tööd?
Olen viimase paari nädala jooksul endale väga selgelt sõnastanud oma peamise tööülesande, milleks on toetada ja togida. Toetada neid, kes midagi teevad, ning luua kolleegidele ja õppijatele teaduskonnas head tingimused heaks õppe- ja teadustööks. Togida tähendab seda, et kui midagi on vaja ära teha, siis ma tuletan meelde, käin pinda, suunan ja juhin.
Praegu on teaduskonnas mõlemaks tegevuseks hea ja solidaarne õhkkond. Meie sisekliima on hea. Väljaspool tööaega olen aga kirglik kalamees. Kui vähegi saan, siis käin kalal. Heal juhul korra kahe nädala jooksul see mul ka õnnestub.

Aga koguduseelu?
Meie Tartu Kolgata kogudusel läheb väga hästi. Saime uue hoone, meil on 151 liiget. Noortetunnis käib 40–60 noort, 30–40 last on pühapäevakoolis. On erinevad muusikakollektiivid. Minu jaoks väga suur muutus oli selles, et olin koguduses kuus aastat juhatuse esimees. Sellesse perioodi langeb üks minu elu suursündmusi – uue kirikuhoone ostmine Tartus Veski 40.
Käesoleva aasta märtsist ma enam selle tööga ei jätkanud. Põhjus oli selles, et mul on nüüd usuteaduskond juhtida. Kahte majapidamist korraga juhtida on aga palju.
Kaido Soom

Tõnu Lehtsaar
Sündinud 2. mail 1960
Pedagoogikakandidaat, religioonipsühholoogia doktor
Aastast 2000 Tartu ülikooli praktilise usuteaduse, aastast 2008 religioonipsühholoogia professor
2003–2005 Tartu ülikooli õppeprorektor
Jaanuarist juulini 2007 Tartu ülikooli rektori kt
Abielus, kolme lapse isa
Tartu Kolgata baptistikoguduse liige, diakon
1. jaanuarist 2016 usuteaduskonna juhataja