Vabadus – piiride puudumine või võimalus?

Gl 5:1–8
Kui inimlaps sünnib ja kasvab, tunneb ja tajub ta kogu aeg endale seatud piiranguid. Algul kehtestavad need vanemad, hiljem lasteaed ja kool. Seda ei tohi, toda ei saa, kolmandat isegi võiks, aga hästi ei sobi…
Nii see inimlaps siis kasvab ja võitleb nende piirangutega, vahel edu saavutades ja piire laiendades, vahel aga alla jäädes. Siis tekib trots ja lubatakse suure suuga: «Kui ma ükskord suureks saan, teen just seda, mida mina tahan, keegi mind ei keela ega käsuta, olen vaba!»
Elu aga teeb omad korrektiivid. Koolid saavad läbi, algab tööelu, sellega koos peaks olema ju saavutatud ka iseseisvus ja vabadus. Kuid ei, ikka on mingid reeglid ja piirangud, mida peab järgima. Piirideta vabadust ei paista kuskilt.
Eluõhtul kurdab nii mõnigi, et ta on alati pidanud tegema seda, mida peab, pole aga saanud teha seda, mida tahab. Muidugi, olude ja objektiivsete takistuste vastu me alati ei saa. Paraku tuleb sageli välja, et inimene on ise seadnud endale lisapiiranguid, on lähtunud sellest, mida teised tema arvates heaks ja õigeks pidasid, isegi siis, kui see tema enda sisemisele veendumusele päriselt vastanud pole – sest mida nad muidu minust arvaksid?
Reeglite ja piiranguteta ühiskonda polegi olemas. Isegi ürgkarjas kehtisid kindlad reeglid. Ühelt poolt teeb see inimese olemise turvalisemaks – ta teab, mida temalt oodatakse ja mida tema kaaslastelt võib oodata, kui ta ühel või teisel viisil käitub.
Teiselt poolt aga on iga suurema inimkoosluse sees väiksemad, kellel on ka omad reeglid. Osa nendest kehtivad ainult grupi sees ja ei eeldata, et ka kõik ülejäänud neid täitma peaksid, osa on üldised. Kuid alati on leidunud neid, kes peavad oma kitsama ringi reegleid absoluutseteks, õiged ja head on ainult need, kes nendele alluvad, ning kogu ülejäänud maailm käitub valesti.
Kui nüüd satub gruppi keegi, kes tahab sinna kuuluda, kuid tunneb, et mõned nendest reeglitest on grupi kui terviku eesmärkide saavutamise seisukohalt ebaolulised ja nende täitmine või mittetäitmine ei määra lõpptulemust, on tal kaks valikut – kas veenda ka ülejäänuid selles või hirmust väljaarvamise pärast vastu tahtmist siiski alluda. Esimesel juhul on ta piiride laiendaja, on säilitanud oma vabaduse olla tema ise, teisel juhul aga ahistatu ning sisemiselt õnnetu.
Võib küsida, mis on sellisel grupipsühholoogiasse kalduval jutul pistmist kristluse ja kristlase vabadusega. On, ja kõige otsesemalt.
Kristus oma lunastustegevusega andis inimesele võimaluse olla taas inimene, andis võimaluse kasvada taas oma jumalanäolisusesse. Ainus, mida selleks vaja, on uskuda Jumala armu ja halastusse ning armastada oma ligimest – sõnas ja teos.
Inimene aga oma piiratuses hakkas seadma lisatingimusi. Temale oli Kristusest vähe. Jumalanäoliseks saamise teele tuli veeretada kive ja kände, et takistada kõigi inimeste tõetundmisele jõudmist, see pidi jääma vaid kitsa valitute ringi pärisosaks.
Kahjuks pole Pauluse aegadest saadik siin kuigi palju muutunud. Ikka on neid, kes leiavad, et ainult nemad on need õiged kristlased, kõik teised aga hukkamõistetud patused.
Maailm on muutunud, suured vahemaad on kahanenud mõne lennutunni pikkuseks. Üha enam inimesi rändab ringi, kohtub teiste inimeste ja kultuuridega. Üha enam tuleb ühiste eesmärkide saavutamiseks teha koostööd erinevate gruppidega.
Me ei saa minna ja kuulutada, et ainult meie reeglite järgi mängides on võimalik midagi ära teha ja teistel on kõik valesti. Me peame leidma selle, mis meid ühendab, mis on see üks ja ainus alus, millele midagi ehitada, et ehitis ka püsima jääks.
Just praegu viibin rahvusvahelisel oikumeenilisel konverentsil. Me oleme tulnud eri maadelt, eri kristlaskondadest. Meil on erinevusi kommetes ja tavades. Kuid meid ühendab üks siht ning me oleme kokku tulnud üksteiselt õppima, et üksteist täiendada, et üheskoos kasutada meile antud võimalust olla Kristuse töötegijad selles maailmas.
Me ei ütle üksteisele, et sa pead tegema just nii nagu mina, aga kui sa tahad, siis aitan ma leida sul selleks võimaluse. Ja kui sa tahad seda teha teisiti, siis on sul selleks ka täielik vabadus.
Piirideta vabadust pole olemas. Kuid nende piiride sees on meil igaühel võimalus otsida ja leida, vahel ka eksida, kukkuda ja uuesti tõusta, jääda iseendaks ning samas kasvada üha rohkem Kristuse seatud eesmärgi poole. Selle vabaduse on Kristus meile andnud ning seda ärgem laskem endalt enam ära võtta!

Tiiu Hermat,
Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja, Sakariase koguduse õpetaja