Vaimulik sõjaväemundris – miks mitte?

Intervjuu õhuväe lennubaasi kaplan leitnant Kaido Petermanniga (37), kelle kutsumus on olla sõjaväevaimulik
Enne kaitseväkke minekut teenisite viis ja pool aastat Kose Püha Nikolause kogudust, siis otsustasite hakata sõjaväevaimulikuks. Millest selline muutus?
Tegelikult oli see natuke pealesunnitud käik, sest Kosele jääda ma enam ei saanud. Mul ei olnud veel lõpetatud Usuteaduse Instituut, mis välistas võimaluse kandideerida koguduseõpetaja kohale. Nii läksingi 1998. aasta suvel kaplanite orientatsioonikursusele.
Algul mõtlesin lihtsalt olukorraga tutvuda, aga kursus lõppenud, tuli otsustada, kas jääda reservi või paluda ennast võtta tegevteenistusse. Tükk aega kõhklesin, ent lõpuks otsustasin viimase kasuks. Seda enam, et huvi sõjaväekaplani eriala vastu oli olemas juba varem.
Milline erinevus on sõjaväevaimulikul ja kogudusevaimulikul?
Erinevus on kontingendis, seetõttu on töö laad ja rõhuasetused veidi teistsugused. Koguduses on enamasti ülekaalus eakamad naised, töö aga keskendub peamiselt jutlustele ja talitustele.
Aga kaitseväes on tegemist noorte n-ö mehiste meestega, mis tingib hoopis teistsuguse lähenemisviisi. Sõdurpoistele ei saa läheneda sarnaselt kogudusele, kus jutlustad ja kuulutad jumalasõna. Kaitseväes valitseb eelarvamus, et usk on nõrkadele, mis neile kui tõelistele meestele ei sobi. Seega ongi esimene ülesanne sõjaväes eelarvamuste kummutamine.
Pärast kaplanikursust otsustasite asuda tegevteenistusse. Esimene väeosa, kuhu teid suunati, oli üksik-vahipataljon. Kuidas teid vastu võeti?
1998. a novembris asusin üksik-vahipataljoni, kus olin väeosa esimene kaplan. Alguses suhtuti eelarvamusega ega teatud, mida minuga peale hakata. Samas ei olnud mingit vaenulikkust, oldi pigem ettevaatlikud.
Pidevalt jälgiti, et mis mees ma olen, millega tegelen. Tasapisi harjuti ja hakati nägema kaplani kui ametimehe võimalikku kasu. Positiivset suhtumist lisas füüsilise testi tulemus, kus mul õnnestus saada mitte ainult kaaderkoosseisu hetkel parim, vaid läbi aegade parim tulemus. Nii sai mõnigi, kes arvas vaimuliku olevat haleda mehe, kes kõneleb vaid armastusest ja armust, positiivses mõttes šoki. Nii sai teatud barjäärist üle, sest hea füüsiline vorm on faktor, mille põhjal kujundatakse hinnang.
Edasi viis teekond Ämarisse?
Vahipataljonis oli kätte jõudnud periood, kus tundsin, et olen hakanud haarama antud väeosa ning seal toimuvat. Olin õppinud neid inimesi tundma. Ühesõnaga – mina olin harjunud ja minuga oldi harjutud. Võisin hakata nii-öelda päris tööd tegema, seetõttu oli lahkuda kahju.
Ämaris olen alates 1999. aasta detsembrist seoses Hollandis asuva Euroopa Kristlike Sõdurikodude Liidu kingitusega. Nimelt otsustasid nad oma juubeli puhul ühele Ida-Euroopa riigile kinkida kristliku sõdurikodu. Valik langes Eesti ja Ämari õhuväe lennubaasi kasuks. Ent sõdurikodu kinkimise tingimuseks oli, et väeosas peab olema kaplan. Kuna väljavalitud õhuväebaasil kaplanit ei olnud, tuli keegi leida. Ja nagu ikka kaugemale suunamisel, vaadatakse ennekõike vabu ja vallalisi.
Ämari lennuväebaasis oli vastuvõtt loomulikum kui üksik-vahipataljonis. Võibolla oli see tingitud asjaolust, et Ämari on üks väiksemaid Eesti väeosi, kus on suhteliselt üksmeelne ning sõbralik seltskond. See kandus üle ka uuele inimesele.
Kas Bosniasse minek oli teenistuse loomulik jätk?
Tõsisemalt mõtlesin missioonile minekust inglise keele kursustel, kus anti ülesanne presenteerida mõnd ametit. Valisin kaplani ameti. Ülesande käigus küsiti, et kui tuleks ettepanek minna missioonile, kas läheksin. Järele mõelnud, ütlesin, et läheksin küll. Ma ei teadnud ju ette, et aasta pärast olengi seal.
Minek tuli siiski ootamatult, kuna algselt pidi minema keegi teine. Kuu enne missiooni ettevalmistuse algust hakati uut meest otsima. Mulle andis peakaplan Tõnis Nõmmik nädala mõtlemisaega. Helistamise hetkeni ebalesin, aga viimane tunne oli, et hea küll, proovin selle asja ära. Kuigi otsus tähendas kõikide plaanide ümbermuutmist ja edasilükkamist. Sõidu võtsin ette 2001. aasta märtsis.
Millised olid eelteadmised Bosniast ja seal valitsevast olukorrast? Kui palju erines tegelikkus?
Teadmised olid väga üldised. Nüüd tuli hakata koguma infot, sest pidin missioonile minevat koosseisu teavitama selle maa olustikust, ajaloost, kultuurist ning usulisest taustast. Bosniasse läks koos minuga 94 inimest.
Info oli valdavalt sõnaline, pilte ei olnud eriti näinud – ei loodusest, inimeste eluolust ega sõjatagajärgedest.
Reaalne tutvumine algas kohapeal, kui maandusime Zagrebi lennuväljal. Horvaatia territoorium oli üsna korrastatud, aga kui jõudsime Horvaatia piiri Bosnia-Hertsegoviina aladele, hakkasime reaalselt nägema ja tajuma sõjategevuse tagajärgi.
Tee ääres olid purustatud majad ning tehased. Nägime kuulidest läbi täkitud rongivagunite karpe. Teed olid ääristatud miinisiltidega või piirdealadega ehk miinidest kontrollimata aladega. Kohapeal olles ja patrullsõite kaasa tehes nägi veelgi rohkem, mida sõda on teinud väliselt ning mida inimestega sisemiselt.
Millise eesmärgiga teid missioonile saadeti?
Läksime rahuvalvemissioonile, mille eesmärgiks oli hoida potentsiaalses konfliktikoldes rahulikku olukorda. Rahuvalvajad asetsesid enamasti kokkupuutepunktides erinevate varem vaenutsenud grupeeringute vahel – moslemid, serblased ja horvaadid.
Mina läksin missioonile liitametiga, olin kaplan-personaliohvitser. Koostasin nimekirju, kogusin ja edastasin andmeid. Hiljem lisandusid heaoluohvitseri kohused. Kogusin infot teistes laagrites toimuvatest kultuuri- ja spordiüritustest ning organiseerisin nendest osavõttu. Lisaks korraldasin puhkusel olijatele väljasõite lähipiirkonna riikidesse – Ungarisse, Horvaatiasse, Sloveeniasse. Igale missioonil olijale oli ette nähtud 60tunnine puhkus, mida sai tervikperioodil kahel korral.
Veidi ootamatult lisandus ka juudaamet ehk tuli hakata kukruhoidjaks ja lahendada rahandusega seonduvaid probleeme.
Nende ametite kõrvalt jõudsite missioonil olles pühitseda 16 leerilast.
Juba enne leerikursuse väljakuulutamist tundsid mitu rahuvalvajat leeritundide vastu huvi. Esimesed kontaktiotsijad olid eelkõige rühmavanemad. Neljast rühmavanemast kolm olid leerilapsed. Heameelt tegi, et hiljem ühines nendega väiksemate üksuste ülemaid ja lihtsõdureid. Kokkuvõttes oli lai kontingent.
Leerikoolis käidi kolmes grupis. Ajaliselt kestis kursus veidi üle kahe kuu. Novembri keskpaigas oli konfirmatsioon katoliku Plehani kloostris, mis sõjas hävitati sisuliselt vundamendini. Praegu on järel vaid konvendihoone, kus elatakse ja mille üks ruum on kohandatud kabeliks.
Saite missioonil esimese suure kogemuse töös palgasõduritega. Milline on erinevus palgasõduri ja tavalise ajateenija vahel, kas neile tuleb läheneda kuidagi erinevalt?
Kindlasti on motivatsioonivahe, aga erinevus on ka vanuses ja kogemuses. Palgasõdurid esindavad hoopis teistsugust suhtumist just oma tausta tõttu – nad on kogenumad nii eluliselt kui ka sõjaväelaslikumalt. Kindlasti nõuavad nad erinevat lähenemist.
Ajateenijate puhul tuleb kõne alla rohkem hingehoidlik pool, eriti «noorte» ajal. Harjumine sõjaväeeluga võtab aega. Käin õppustel kaasas ja näen, et noortel on sageli füüsilised probleemid ja raskused, millest omakorda tulenevad pinged ning stress. Ka on nende huvid teistsugused, harva küsivad nad midagi vaimulikel teemadel. Olen neilegi pakkunud ristimise ja leeritamise võimalust.
Rahuvalvaja on hoopis tõsisema ellusuhtumisega, mis tingib osaliselt mõtlemist n-ö jumalaasjadele. Harvad polnud juhud, kus argivestlusest kasvas välja hoopis teine, kõrgem tasand.
Olite Bosnias kuus kuud. Kas sealolek on kuidagi mõjutanud teie edasist elu?
Kindlasti muutusin, just suhtumise poolest. Seda on ka teised öelnud, et kui varem olin leebe, siis nüüd olen karmimaks muutunud. Võibolla on see tingitud sealsest olustikust, tuli olla üsna üksi. Pidi rohkem enese ja oma asjade eest seisma, mitte laskma ennast ära kasutada. Kindlasti mõistan nüüd paremini inimesi, kes on sellisest katsumusest nagu sõda läbi tulnud. Juurde sain kogemuse elada pidevas stressiseisundis. Kogeda pidevat rutiini, ühesugusust ning lahutatust omastest.
Paljudele tundub, et vaimulik ja sõjaväemunder ei sobi kokku. Mida te sellest arvate?
See võib tunduda küll üsna kummaline. Aga kuna luteri kiriku usualuseks on eelkõige piiblisuhtumised, siis Piiblis midagi negatiivset selles küsimuses ei ole. Sama on kinnitanud vana kiriklik praktika. Piiblis on tähelepanuväärne ju seegi, et isegi Jumalat kujutatakse vägevate sõjariistadega sõjamehena.
Ka Paulus räägib vaimumõõgast ja usukilbist. Ja kui Ristija Johannese juurde tulevad sõjaväelased nõu küsima, siis ta ei ütle, et pange relvad maha ja saage tsiviilisikuteks. Ta ütleb, et ärge marodööritsege, ärge riisuge ega kasutage oma meelevalda kurjasti. Neid näiteid on teisigi.
Kaplaniks olek on kutsumus ja mundrikandmine meie olustikus kuulub sõjaväevaimuliku juurde. Loomulikult on riike, kus kaplan teenib küll sõjaväes, aga ei kanna mundrit ega allu sõjaväejuhtkonnale, näiteks Saksamaa.
Mina eelistan mundrit, mis seob ning ühendab. Mina vastuolu ei näe. Ükski sõjavägi pole siiani hakkama saanud ilma teatavat laadi usulis-vaimuliku, eetilis-moraalse teenistuseta. Tuleb püüda jääda vaimulikuks ja samas olla sõjaväelise kallakuga. Neid kahte kooslust tuleb hoida balansis. Peamine on meeles pidada, et igal ajal ja igal pool on võimalik ja vajalik teha jumalariigi tööd.
Erle Iher