Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskoppide läkitus ülestõusmispühadeks A.D. 2014

Kristus ütleb: «Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed» (Ilmutusraamat 1:18).

Valul ja kannatusel on oma mõte ja tähendus. Kristuse ristitee on ajaloos märgiks ja meeldetuletuseks, et raskuse kandmisega kaasneb ka õnnistus, rahu ja rõõm. Oleme paastuajal ehk isiklike murede ja ebaõnnestumiste juures keskendunud mõtlemisele, mis on Jumala tahe ning juhtimine. Vast oleme küsinud, mida Jumal meilt ootab. Nii käitume tavaliselt siis, kui on ebaõnnestumisi, valu ja pisaraid. Kuidas meie vastame Jumalale? Kas me usaldame teda ka kannatuses?
Muretsemise põhjusi on ju mitmeid. Maailmas jääb üha vähemaks turvalisust ja kindlustunnet. Kurjus näitab oma jõudu. Vägivald sünnitab vägivalda. Omavahelisi kokkuleppeid rikutakse ning nii tekivad mõrad ja lõhed inimeste ja rahvaste vahele. Sädemest tõuseb leek, pisitülist sõda. Kaotajaks on riiu õhutajad, aga kannatavad ka süütud kõrvalseisjad.
Ülestõusmispüha sõnum vabastab meid kahtlustest ja annab uut jõudu ka keset ebaõiglust, valet ja salakavalust. Kristuse haud on tühi. Ristilt mahavõetud Jeesuse ihu ei ole ära varastatud ja teadmatusse viidud, vaid Issand on üles tõusnud ja jüngritele ilmunud. Surm on võidetud. Armastusest inimeste vastu on Jumal oma Poja üles äratanud ja inimsooga uue lepingu sõlminud. Tema tahab, et see leping oleks igavene. Tema tahab, et inimesed tunneksid tõde ja päriksid igavese elu.
Kristus on üles tõusnud! Tõesti, ta on üles tõusnud! Kuivõrd puudutab ja mõjutab see vana kiriklik tervitus meid tänapäeval? Kas pühade tavade ja traditsioonide järgimine kõnetab meid? Või piirdume pühadele mõeldes vaid kevade tuleku märkamisega? Looduses uue elu puhkemise imetlemisega? Ometi peame selle juures mõistma kõige Loojat, kes tahab anda uut elujõudu, uut väge, mis aitab tõusta ka kõige nõrgemal, väetimal ja rusutumal hingel. Tuhandeaastane seemneiva kannab endas elu, mis võib taas õitsele puhkeda. Kristus, surma võitja, kasutab oma meelevalda ja toetab abivajajaid. Ta märkab kõiki, näeb meie vajadusi ja ütleb: «Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.»
Usk ülestõusnud Issandasse ja Elavakstegijasse muudab maailmas paljude inimeste väärtushinnanguid. Usul on võime teha imesid, teha midagi sellist, milleks tavaliselt ei olda suutelised. Usk on vägi, mis ei tulene meist enestest, vaid on Looja kingitus, on arm ja halastus, milles saab nähtavaks Jumala piiritu armastus inimeste vastu. Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on oma Poja läkitanud. Tema kannatas, suri ja äratati üles, et meie tema kaudu päriksime igavese elu.
Kristlik usk tuleb elada nähtavaks. Puu tuntakse ära tema viljast. Seega ei ole usk isiklik väärtus ja seda ei tohi peita südamesügavusse, vaid see tugevneb ja täiustub Issandat kuulutades ja tunnistades. Temalt halastust ja armu saades. Usu kõige kaunimad viljad on armastusteod, millega saame rõõmustada Jumalat ja kaasteelisi selles maailmas.
Palugem, et Jumala sõna näitaks valgust ka kõige pimedamale teele, muudaks meid arukaks tarvitama tema armuvahendeid, et suudaksime usaldada tema tahet ja juhtimist. Tema tahab, et kõik tuleksid tõe tundmisele ja päriksid igavese elu. Tema käes on surma ja surmavalla võtmed. Temas on elu, mis on igavene.
Kristus on surnuist üles tõusnud, tema elab ja meiegi peame elama!
Tänapäevalgi kehtib tema tõotus: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma ajastu otsani!»

Õnnistatud ülestõusmispühi!

Peapiiskop Andres Põder
piiskop Andres Taul
piiskop Einar Soone