Esimesed nädalad piiskopina

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

Piiskop Ove Sander. Foto: Liina Raudvassar

Minu käest on juba mitmel korral küsitud, kuidas esimesed nädalad piiskopina on läinud.  Millised on olnud minu esimesed kogemused selles ametis.

Kindlasti on läinud elu palju kiiremaks ja seda põhjusel, et igapäevase teenimise maht on lihtsalt suurenenud. See on kasvanud vaatamata sellele, et olen tänaseks juba suurema osa Nõmme Rahu koguduse teenimisest üle andnud heale ametivennale Marek Alveusele.

Seega on töömaht piiskopina juba täna suur ning päris selgelt pole ma erandiks oma heade kaaspiiskoppide Marko Tiituse ja Anti Toplaane kõrval, rääkimata peapiiskop Urmas Viilmast, kelle kanda on üldvastutus.

Kindlasti on läinud elu palju kiiremaks ja seda põhjusel, et igapäevase teenimise maht on lihtsalt suurenenud.

Samuti on teenimispilt muutunud märksa värvikirevamaks. Tavapärastele ülesannetele kogudusevaimulikuna ja usuteaduse instituudi rektorina on lisandunud uusi ülesandeid, mis pakuvad vaimulikuks teenimiseks samuti uusi võimalusi. Pean silmas kutseid mitmesugustele üritustele, kohtumistele või koostöökogudele, mis avardavad veelgi võimalusi Kristuse evangeeliumi edasiandmiseks.

Huvitavaks kogemuseks on olnud sinodid. Osalemine piiskopina nendel koosolemistel on andnud üsnagi teise vaate võrreldes sellega, kui olen neil olnud preestrina läbi aastate. Ühelt poolt on koguduste ja praosti aruannete põhjal võimalik teha enda jaoks olulisi ja üldistavaid tähelepanekuid, teisalt aga on võimalik seda ka kokkutulnutele edasi anda.  

Vaatamata sellele, et olen olnud ametis vaid ühe kuu, on mul olnud  märkimisväärselt palju võimalusi kaasa rääkida kaadriküsimustes. Juba selle väikese kogemuse pinnalt olen  kogenud piiskopi võimalusi ja eeliseid selles osas.

Kuivõrd praost on eelkõige administraator, siis ei ole tal võimalik oma otsustustes lähtuda nii otseselt hingehoidlikest ja pastoraalsetest kaalutlustes, kui see on võimalik piiskopil. Võiks ehk ka öelda, et piiskoppide juhtimisalaste otsuste erisus ongi nende sügavalt pastoraalne kaalutlus.

Võiks ehk ka öelda, et piiskoppide juhtimisalaste otsuste erisus ongi nende sügavalt pastoraalne kaalutlus.

Haakuvalt eelnevaga ongi mul olnud päris mitmeid võimalusi oma kaasvaimulike hingehoiuks. Just nimelt olemiseks karjaste karjane. Mitte et see teenimislõik oleks mulle olnud varem võõras, kuid nüüd on see muutunud märkimisväärselt ootuspärasemaks ning küllap ka teostatavamaks. Olen tegelikult vägagi positiivselt üllatunud, kui avatud ja valmis  meie vaimulikud sedalaadi suhtlemiseks on.

Minu hinnangul on just kõik see, mis on seotud hingehoidliku suhtlemisega – kuulamine, püüd mõista ja toetada, üheskoos Jumala otsimine ja Püha Vaimu juhatusest osasaamine, mille üle on Kristuse armastus –, selleks, mida piiskopina saan pakkuda ning mida samas loomulikult väga vajatakse. Õpetuse õigsuse ja teenimise üle järele vaatamine saabki toimuda just sellises vennalikus, palvetavas ja toetavas kontekstis. See on omamoodi juhtimine usalduses armastusega. Hingehoidlik episkope.

Õpetuse õigsuse ja teenimise üle järele vaatamine saabki toimuda just sellises vennalikus, palvetavas ja toetavas kontekstis.

Kui eelnevas oli juttu piiskoplikust teenimisest eelkõige individuaalses tähenduses, siis loomulikult on siin ka kollegiaalne aspekt.  On olnud mõtteid nn piiskopkondlikkudest sinoditest – tuleksime kokku juba kogu piiskopkonna vaimulike ja esindajatega.

See annaks võimalust veelgi suuremaks sidususeks ning oleks samas heaks platvormiks oluliste teemade arutamisel ja ühiste seisukohtade kujundamisel kiriku jaoks olulistel teemadel. Ka piiskopkondade nõukogud saavad selles seoses olla sama eesmärgi teenistuses.

On olnud mõtteid nn piiskopkondlikkudest sinoditest – tuleksime kokku juba kogu piiskopkonna vaimulike ja esindajatega.

Esimesed kogemused piiskopina on kokkuvõttes olnud samaaegselt huvitavad ja julgustavad. Need on olnud eelkõige episkope teostamine isiklikul tasandil, mis on olnud õnnistuseks ja rõõmuks mulle endale ning küllap siis natukene neilegi, kellega olen võinud juba kokku puutuda.

Tänan Jumalat õnnistuse eest, nimetaksin seda omapäraseks vaimulikuks kerguseks, mida olen võinud kogeda nende loetud nädalate jooksul oma teenimises.  Loodan, et see kasvab veelgi ning võin seda edasi anda, et meie ühine koorem oleks kerge ja ike hea.

Ove Sander

piiskop