Issanda äratundmiseks piisab Jumala sõnast

Jeesus ilmus jüngritele veel Tibeeria järve ääres. Aga ta ilmus nõnda: Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks tema jüngritest olid seal koos. Siimon Peetrus ütles neile: «Ma lähen kalale.» Nad ütlesid talle: «Me tuleme sinuga kaasa.» Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi. Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles siis neile: «Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?» Nad vastasid talle: «Ei ole!» Aga tema ütles neile: «Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!» Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu. Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: «See on Issand!» Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta oli alasti, ja hüppas järve. Aga teised jüngrid tulid paadiga – nad ei olnud ju kaldast kaugemal kui umbes kakssada küünart – ja vedasid noota kaladega. Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba. Jeesus ütles neile: «Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite!» Siimon Peetrus läks üles ja tõmbas mäele nooda täis suuri kalu, arvult sada viiskümmend kolm. Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju. Jee­sus ütles neile: «Tulge sööma!» Ükski jüngritest ei julgenud temalt küsida: «Kes sa oled?», sest nad teadsid, et ta on Issand. Jeesus tuli ja võttis leiva ja andis neile, ja samuti kala. See oli Jeesusel juba kolmas kord jüngritele ilmuda pärast surnuist ülestõusmist.
Jh 21:1–14
Suured sündmused on seljataga: Ketsemani aed, Jeesuse kinnivõtmine, rahva kisa ja ülemate arupidamised, Jeesuse kannatused ja ristisurm. Jüngritel on selgesti meeles tühi haud ja ülestõusnud Issanda ilmumine. Nüüd on ümberringi rahulik ja jüngrid paadiga järvel, isegi kala ei liigu. Maailma vapustanud hetkede tähendust on veel raske mõista.
Kristuse ülestõusmine pole lihtsalt üks tõestisündinud lugu, vaid meie igaühe jaoks otsustava tähtsusega võit. Inimesed, kes tundsid Jeesust enne tema ristilöömist, pidid nüüd veenduma, et Jeesus on päris ehtsalt üles tõusnud, et see polnud vaim ega viirastus, ettekujutus ega väljamõeldis. Jeesus ilmus jüngritele korduvalt, et ka meie võiksime täiesti kindlad olla: ta on üles tõusnud.
Peetrus otsustas tagasi minna oma endise elu, kalameheelu juurde. See oli raske aeg. Oli hetki, mil tundus, et Issand, kellele jüngrid olid kogu oma lootuse pannud, ongi ära võetud. Ja isegi kala püüdmisest ei saanud asja. Hommikusöögi võis vahele jätta.
Korraga kõnetab nukraid mehi Jeesus ise. Nad ei tunne teda ära. Alles rikkalikku kalasaaki nähes avanesid jüngrite silmad. Alles siis, kui nad olid Jeesuse sõna kuulanud ja uuesti järvele läinud, tundsid nad Jeesuse ära. Ka meie võime ülestõusnud Issanda ära tunda tema sõnas, tema tegudes ja selles, mida ta meid teha käsib. Meile piisab, kui paneme tähele Jumala sõna ja selle järgi teeme.
Kui kord Ristija Johannes tahtis teada, kas Jeesus on tõotatud messias, juhtis Jeesus tähelepanu pühakirjale. See, mida prohvetid olid messia kohta rääkinud, oli sündinud. Pühakirjast piisas, et Ristija Johannes võis Jeesuse ära tunda. Tibeeria kaldal ei teinud Jeesus midagi uut, vaid juhtis tähelepanu sellele, mis oli olnud. Jeesus tuletas Peetrusele meelde tema pöördumisaega ja tookordset kalasaaki.
Selleks, et Jeesust ära tunda, pole vaja midagi uut välja mõelda – piisab sellestsamast, millest kümned põlvkonnad eesti rahva esivanemaid on Issanda ära tundnud – piisab Jumala sõnast. Patuse ja ilmalikustunud ühiskonna jumalasalgajalik hoolimatus tundub küll jäine, aga on siiski nagu sulavõi Jumala sõna tulise mõõga kõrval – meile piisab Jumala sõnast.
Tundes ära Jeesuse, haaras Peetrus oma kuue järele, sest ta oli alasti. Patuse jaoks on Jumala lähedus alati ebamugav. Aadam ja Eeva tundsid, et peavad ennast kuidagi varjama ja üritasid end viigilehtedega katta. Märgates Issandat võib ka meil olla piinlik selle pärast, kes me oleme, sest me märkame oma patusust.
Kaldale jõudes oli lõke juba üles tehtud. Koos söömine oli märk ühtekuuluvusest. Nii oli Jeesus istunud lauda ka tölnerite ja patustega ja näidanud sellega, et ta neist hoolib. Pärast ülestõusmist murdis ta leiba nendele, kes kinnivõtmisööl ta maha jätsid. Pühas armualas tuleb Jeesus meie juurde, kes me iganes ka poleks.
153 kala on suur saak. Peetrusest pidi aga saama inimeste püüdja. Nii ka läks. Juba nelipühapäeval hakkas Peetrus vedama kalade asemel kogudust – ja see kogudus oli arvukas ning on järjest arvukamaks läinud. On imekspandav, et võrgud enam ei rebenenud. Kristlaskond on küll kirju erinevatest kultuuridest, institutsioonidest ja erisugustest tavadest, aga Jeesuses Kristuses püsib see koos.

Kristjan Luhamets,
Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja