Jumala rahva minapilt võib uueneda

Missioloog Risto Ahoneni raamatu „Lähetys uudella vuosituhannella“ peatükk „Globaliseerumise väljakutse kirikule“ annab mõtteainet kristliku identiteedi püsimise kohta. See tähendab, et kirik peab ühelt poolt vältima kapseldumist ja teiselt poolt kõigega kaasajooksmist. Oma identiteeti avastades teadvustame ka oma suhet ühiskonnaga ja kogu maailmaga. See toob parema arusaamise, kes oleme usklikena, kogudusena, kirikuna; milline on meie suhe oma ajastu, kultuuri ja keskkonnaga.

Misjoni tähendus saab endalegi selgemaks seal, kus tuleb kaaslastele põhjendada, millesse ma usun ja miks tasub seda usku tõsiselt võtta. Olukordi, kus on vaja tunda kristlikke elutõdesid, tuleb ette kogu aeg. Sageli on see võitlusväli, kus ei pea tegema kompromisse, vaid peab usule toetudes ise tugevamaks saama. Mida vähem meid on, seda väärtuslikum on iga kaasvõitleja. 

Üleilmsed väärtuste ümberhindamised on kristlastele proovikiviks, mis sarnaneb Issanda kiusamisega kõrbes. Kas taotleme meeldimist selle maailma meelitajatele või oleme valmis hoidma kinni Jeesuse eeskujust? Tema kaudu Jumala lähedalolu taotlemine aitab ristiinimeseks olemist mõista kõige otsesemal viisil. 

Aeg, kus riik ja kirik astusid oma kogukonna teenimisel ühte sammu, on järk-järgult mõranemas. Kirikul institutsioonina tuleb õppida iseseisvamalt ka vähemusena jätkama oma tööd kogukonnas, kus süveneb individualism ning mõned kristlasedki pooldavad teadlikult ebausu võtteid isikliku heaolu nimel. See võib olla millegi tagajärg, mille oleme jätnud oma kristlikus teenimises unarusse: oleme asetanud rõhu akadeemilisele, filosoofilisele teoloogiale, aga praktilist alahinnanud. 

Usuidentiteedi äratundmise juurde käib Issanda teenimine: töö endaga ja töö Jumala riigis. 

Kõige paremini kasvame tegutsedes ja seeläbi kogemusi saades. Kui taotleme koguduses mõnusa siseringi tekkimist ja väldime pingeid, mida usu jagamine väljapoole paratamatult kaasa toob, siis peatub ka meie usu areng. Oma traditsioonidesse ja väljendusviisidesse kinni jäädes eemaldume Jumala antud ülesandest ja ka kogukonnast. 

Teoloog Douglas J. Hall toob esile, kuidas kogudust võrreldakse haputaignaga, soolaga, valgusega, sinepiseemnega ja linnaga mäe otsas ning ehkki neis võrdpiltides puudub võimsus, peitub neis vägev dünaamika. Need toovad esile misjoni sisulise poole, mida väljendab evangeelium. See on rõõmusõnum meie aja inimesele murede ja raskuste all, et Jumalal on neile lahendus. Me näeme, kuidas kogudustes, kus peetakse oluliseks isiklikku kogemust Jumalast, saavad inimesed vastuseid oma küsimustele ning sünnivad head elumuutused.  

Misjonikeskus pakub kogudustele visioonipäevi, kus liikmed analüüsivad ise oma koguduse tegevust ning unistavad selle tulevikust lähimal viiel või kümnel aastal. Viimati EELK Randvere Püha Peetri koguduses 30. aprillil saadi väikese hulgakesena Liisa Rossi juhtimisel üsna palju häid ettepanekuid, mis suunas edasi liikuda. Soovin, et Jumala rahvana oma taevasele kodule mõeldes igatseksime ühendust järjest enamate inimestega oma kogukonnas ja kogu maailmas.

 

 

 

 

Leevi Reinaru

misjonikeskuse juhataja