Jumala riik on teie seas

Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse. Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja. Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. Seepärast te maksate ka makse. Nemad on ju Jumala ametnikud, kes just sellega pidevalt tegelevad. Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au!
Rm 13:1–7

Kiriku õpetus kahe riigi kodanikuks olemisest on minus alati tekitanud küsimusi. Peamine neist on see, kas tõesti on olemas kaks riiki või mahub maine riik kenasti taevase riigi sisse ehk on taevase riigi üks osa. Jeesuse õpetuse kohaselt tuleb meil taotleda ühte ja ainsat riiki – jumalariiki. Kõik ülejäänu antakse meile pealekauba.
Elu maises riigis ongi antud meile pealekauba. Meile on antud riik. Riigi kodaniku õigused ja kohustused. Meile on antud ülemused ja alluvad. Meile on antud õpetus, kuidas kõigesse Jumala poolt antavasse suhtuda. Meile on teada antud tagajärjed, millega lõpeb Jumala sõna mitte kuulamine.
Iga tegu või tegemata jätmine, iga ütlus või ütlemata jätmine siin maises riigis mõjutab minu ja Jumala vahelist suhet. Mõjutab taevariigi tunnetust minu sees. Ma kas kaugenen taevariigist, „elan mööda“ või lähenen taevariigile, tundes rõõmu-, rahu- ja tänutunnet, mis täidab kogu südame, kogu olemise.
Kohustus valitseja või ülema ees võib olla kohustus Jumala ees. Ja seda tuleb alandlikult täita. Samuti võib valitseja või ülema käsu mittetäitmine olla kohustuseks Jumala ees. Seda siis, kui ülema käsk läheb vastuollu Jumala käsuga.
Tuleb teadvustada, et riik võib panna oma kodanikele peale kohustused, mis on otseses vastuolus pühakirjas kirjutatud seadustega – olgu see siis arstil kohustus aborti teha, ametnikul samasoolisi paare laulatada, direktoril koolis Jeesuse sünnipäeva mitte tähistada vms.
Siin ütleb nii Jeesus kui 1530. aastal vastu võetud Augsburgi usutunnistus, et kui kahe riigi seadused lähevad omavahel vastuollu, tuleb täita ikka jumalariigi seadusi, taludes Jumala abiga kõiki kannatusi, mis see endaga kaasa peaks tooma, isegi märtrisurma.
Kui konflikti tingimustes tuleb täita ainult ühe riigi seadusi, siis miks üldse rääkida või rõhutada kahe riigi olemasolu?
Tänasel päeval tuleb seda teha sellepärast, et inimesed (sh paljud kristlased) kipuvad ära unustama taevariigi olemasolu. Heaoluühiskonnas ei ole enamikul probleemiks maksta makse ega ka alluda juhile – liidrile, kes on õppinud alluvaid motiveerima. Ei ole probleem kummardada ja austada iidoleid, arvamusliidreid, staare.
Üha udusemaks on muutumas Jumala roll. Üha udusemaks muutuvad Jumala seadused, Jumala tahe, teadmine ja tunnetus, et „kui me elame, siis me elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt“ (Rm 14:8). Me oleme ja elame ühes riigis – jumalariigis.
Maapealset riiki võib pidada jumalariigi üheks „provintsiks“, tõenäoliselt ainukeseks, kus käib sõda. Sõda headuse ja kurjuse, valguse ja pimeduse vahel, maa ja taeva vahel. Käivad lahingud „kahe riigi“ vahel. Jumal teab, kuidas see sõda lõpeb – tuhandeaastase rahuriigiga. „Provintsi“ müüride langemisega. Maa taevaks saamisega. Õhku tõusmisega. Jeesusele järgnemisega.
Ärgem unustagem, et „Jumala riik on teie seas“ (Lk 17:21).
Aidaku Jumal meil parandada meelt, puhastada oma mõtteid, et kaoksid vastuolud, et kaoks mittemõistmine, mis on tekitanud meis vajaduse alluda ja meeldida kahele nii erinevale riigile. Piisab ühest riigist – jumalariigist. Kõik ülejäänu antakse meile pealekauba! Aamen.

 

 

 

Kalle Kõiv,
Juuru koguduse õpetaja