Koosolekute võlu ja valu 2.

Eelmises Eesti Kirikus alustasime ülevaadet, kuidas ja miks praostkondade õpetajate nõupidamisest ja kooskäimise traditsioonidest. Tänase lehelooga saab ring täis – võlud ja valud on meie kiriku argipäev, annavad elule värve.
Lääne praostkonnas on õpetajate konverentsil pikk ajalooline kogemus, millele on läbi aastate suurt tähelepanu pööratud. Praost Tiit Salumäe vaatas Eesti Kiriku tarbeks praostkonna arhiivis olevat praostkonna kroonikat, mis on välja antud 1960ndate alguses, kui praostiks oli veel Martin Terasmaa, kelle jõupingutused on kandunud tänaseni vilja.
Konverents on osake ajaloolisest järjepidevusest
Koostöö nimel on palju kaasa aidanud ka õpetaja Toomas Pauli isa Arved Paul. Nii on ühine konverentside korraldamine kestnud katkematult tänaseni.
«Kui ma noore õpetajana Haapsallu tulin, oli siinne kaader hästi vana, nii et vahel oli konverentsidel koos vaid paar inimest,» meenutab Salumäe. Siiski on kooskäimised püsinud katkematult tänaseni. Varasemal ajal peeti konverentsi kord aastas mihklipäeval. Nüüd püütakse konverentsi pidada vähemalt iga kuu, välja arvatud suvel.
Juhul kui konverentsikuusse langevad muud kohtumised, näiteks sinod, siis täiendavat konverentsi ei ole. Sama kehtib ka suurte pühade puhul. Nagu mitmel pool mujal, nii ka Lääne praostkonnas on olnud probleeme konverentsidest osavõtuga.
Nii on Salumäe püüdnud lähtuda põhimõttest, et osalemine on kohustuslik ning kes ei saa mingil põhjusel tulla, peab sellest eelnevalt teatama. «Aga mitte niisama, et kas tuleb või ei tule.» Selline süsteem on enam-vähem toiminud. Osalemisel mängib suurt rolli ka päeva intensiivsus. «Mida tihedam on konverentsi päevakord, seda rohkem sealt inimene kasulikku saab ja seda meelsamini ta osaleb.»
Konverentsidel on välja kujunenud kindel päevakava. Alustatakse piiblitunniga, järgneb järgmise pühapäeva perikoobi arutlus, mis ühtlasi on praktiliseks abiks õpetajatele jutluse ettevalmistamisel. Piiblitunnile järgneb üldkiriklikult ette antud teemaarutlus või siis mõne huvipakkuva ettekande kuulamine. Viimati käsitleti näiteks leeriõpetust.
Huvi on tuntud ka muinsuskaitse, arhiivinduse ning liturgika vastu. «Oleme püüdnud käsitleda neid teemasid, mis kuulajatele huvi pakuvad ja milleks leiame referendi,» kõneles Salumäe. Lisaks tavapärasele konverentsile korraldatakse suvelaagreid, mis annavad võimaluse kohtuda vabamas õhkkonnas. Viimati käidi koos peredega soos matkamas.
Advendi ajal korraldatakse nn väljasõiduistung, mis sellel aastal peaks toimuma Poolas. «Oleme kõiki lähiümbruse maid külastanud.» Käidud on nii Helsingis, Stockholmis, Peterburis, Riias kui Vilniuses. Reisid on mõeldud rohkem eneseharimiseks ja kultuuriliseks meelelahutuseks. Mõeldes veidi, avaldab Salumäe lootust, et ta ei eksi öeldes, et tegemist on ühe suure perega. «Peretunnetust oleme püüdnud toetada vastastikku sünnipäevadel käimise kaudu. Samuti aitavad regulaarsed kokkusaamised omavahelist suhtlemist parandada ja hoida.» Salumäe lisab, et peame olema oma venna hoidjad. «Kui kellelgi on probleeme, kas isiklikke või tööalaseid, peaksid need ilmsiks tulema just konverentsidel, et ei oleks üksteisest möödatöötamist.»
Sõprust ei ole võimalik organiseerida
Lääne-Harjus ei peeta tavapärast õpetajate konverentsi, vaid kohtutakse kolm-neli korda aastas n-ö õppepäevadel. Õppepäev ei ole mõeldud ainult vaimulikele, vaid vastavalt teemavaldkonnale haaratakse kaasa ka vabatahtlikke töötegijaid. Praost Jüri Vallsalu hinnangul on nendest õppepäevadest osavõtt kõikuv – vahel rohkem, vahel vähem. «Kutse on kõigile saadetud, aga kedagi karistama ei hakata, kui ei ole saadud tulla.»
Õppepäevadel käsitletakse erinevad teemasid. Puudutatud on nii kiriku korrashoiu küsimusi kui ka muinsuskaitse probleeme, nii usuõpetuse teemat kui ka pühapäevakooli tööd. Järgmise teemana otsustati käsitleda leeritööd. Hingehoidlikke vestlusi nendel päevadel eriti ei toimu. «Me, eestlased ei ole ju seda tüüpi rahvas, kes teistele käivad oma hingehädasid rääkimas,» tõdes Vallsalu ja täpsustas, et kui siiski mõni valuline küsimus on, siis seda ka arutatakse.
Vallsalu arvates on õpetajatel omavaheline läbisaamine hea ja sõbralik, millest annab kinnitust kasvõi vastastikku sünnipäevadel käimine ning lisab, et sellist sõbrustamist ei ole võimalik organiseerida.
Tihe koostöö ka konverentsideta
Pärnu praostkonnas ei toimu regulaarseid õpetajate konverentse kuigi tihti, sisulisi kooskäimisi on vaid paar korda aastas. Ennekõike jääb peakohtumiseks sinod.
Praost Andres Põder viitab siinkohal praostkonna noortele vaimulikele, kes ei olnud jõudnud teoloogiaõpingutes veel lõpusirgele. «Seoses pooleliolevate õpingutega ei ole me pidanud õigeks koormata neid lisaülesannetega, esmatähtsaks oleme pidanud koolide lõpetamist.» Mis aga ei tähenda, et praostkonnas puuduks seltskondlik läbikäimine. Kohtutakse sünnipäevadel, tähtsamatel kirikupühadel, uute vaimulike ametisse asumistel ning koolide lõpetamistel.
Viimane suurem ja pidulikum kohtumine toimuski septembri algul, seoses ametialaste muutustega: kes ordineeriti diakoni seisusest õpetajaks, kes asus uuele ametikohale. Tori Püha Jüri koguduse diakoniks sai seni Eesti kaitseväes kaplanina teeninud Raino Kubjas, Audru koguduse õpetaja Allan Kährik asus aga Usuteaduse Instituudi rektori ametisse. Lisaks ordineeriti õpetajateks diakonid Tauno Kibur ja Andres Aaste. Nende muutuste valguses kutsuti kõik asjaosalised pidulikule vastuvõtule.
Reeglina analüüsitakse paar korda aastas toimuvatel konverentsidel kirikukalendris ette antud kirjakohti ning noored ametivennad on tutvustanud oma lõputöid. Veelkord rõhutab Põder, et praostkonnas olid paljud vaimulikud koormatud õpingutega, mistõttu ta ei pidanud lubatavaks korraldada n-ö lisa akadeemilisi kursusi. «Ühisüritused on küll vajalikud, aga peab jälgima, et nad ei muutuks mingiks omaette konkureerivaks ettevõtmiseks, vaid ikka toetaksid koguduse tööd.» Ja kui keegi noortest õpetajatest vajab mingisugust tuge, siis on võimalus kollektiivselt ka probleeme arutada. «Konsultatsioonid toimuvad pidevalt, aga kellegi eest midagi päris ära teha ka ei saa.»
Põder mainis, et nende praostkonna järgmine suurüritus, kuhu kõik vaimulikud ja kogudused on kaasa haaratud, on oktoobri lõpus toimuv «Missio Pärnumaa 2002». Nelja päeva sisse mahuvad ühisüritused peaaegu kõikidesse praostkonna kogudustesse.
Saarte õpetajad suhtlevad elektrooniliselt
Meretagused vaimulikud on praosti kt Veiko Vihuri arvates üks väga ühtehoidev seltskond. Varemalt käidi koos päris sageli, kuid viimasel paaril aastal paar-kolm korda aastas. Viimati kohtuti juunis Hiiumaal. Sel sügisel veel «hooaega» avatud polegi, sest praost ise naasis äsja puhkuselt.
Konverentsi nime peab Vihuri nende kokkusaamiste jaoks liiga suurejooneliseks, pigem koosolekud. «Tahame käia mõnes koguduses, tutvuda sealse eluga ja siis isekeskis nõu pidada,» täheldab praost. Mullu pandi Orissaares algus uuele kombele, mida võiks juba vaimulike konverentsiks nimetada. See on mitmepäevane väljasõit kuhugi kogudusse, et tutvuda sealse eluga ja isekeskis tööprobleeme arutada. «Loomulikult on seal ka palvused ja armulauaga jumalateenistus, ehk peenemas keeles missa,» täiendab Veiko Vihuri, kes on ka liturgilise komisjoni liige. «Muidugi on kahepäevaste kogunemiste probleemiks see, et kõigil ei ole alati võimalik kaheks päevaks jääda, ometi on sellised väljasõidud mõjusad ja meeleolukad.» Üldiseks hoiakuks ongi võetudki koguduste külastamine, mitte ainult Saaremaa keskpunkti Kuressaarde kokkutulemine.
Ometi on kohtumised võimalikud ikka kevadest sügiseni. «Talvel tuleb naabersaarele tihti sõita mandri kaudu, praamiühendust segab ilm,» täheldab praost ja räägib, kuidas ametivend Enn Auksmann Hiiumaalt olnud mitu päeva Saaremaal tormivangis või legendi sellest, kuidas kunagine Kuressaare koguduse õpetaja Jaan Tammsalu oli sunnitud ühe päeva asemel mitu nädalat Ruhnu saarel viibima ja sealt telefonitsi praktikante juhendanud.
Tänapäeval on elektrooniline päästevahend: «Suhtleme omavahel palju elektronkirjade teel ja ka muud sidevahendid on oluliselt paremaks muutunud,» räägib Veiko Vihuri. Vajadusel aga tullakse mõistagi kokku, seda oludest hoolimata.
Ida-Harjus on tähtsaim kogudus
«Ma pean kohe mõtlema,» ütles Ida-Harju praost Jaanus Jalakas, kui temalt praostkonna õpetajate kohtumiste kohta küsisin. «Paar korda aastas on meil praostkonna õpetajate koosolek,» meenus talle esimesena. Ja ka tähtpäevade puhul, näiteks jõulude ajal saadakse kokku. Loomulikult suheldakse lähemalt perekonniti ja sõpruskonniti.
Järele mõeldes aga selgub, et õpetajad kohtuvad praostkonna ehk kõige rahvarohkemal suurüritusel – praostkonna laulupäeval, mis peetakse igal suvel, tavaliselt juulis-augustis. «Siis on tõesti palju rahvast koos, mitte ainult vaimulikud, vaid ka kõik teised töötegijad,» täheldab Jalakas.
Muidugi kutsub praost õpetajad kokku siis, kui päevakorda kerkib mingi pakiline probleem. Ent väga sagedaste, näiteks igakuiste regulaarsete kohtumiste järele ei tunne praost vajadustki: kiriku allasutused korraldavad rohkesti õppepäevi, peaaegu iga kuu toimub midagi, millest töötegijad ja vaimulikud osa võtavad. «Minu meelest on meie kirikus igasugu kokkusaamisi ja koosolekuid piisavalt, vahest isegi liiga palju, ja mõnegi põhisisuks ongi just kokkusaamine. Kuid seesugustest üritustest tähtsam peaks olema meie põhitöö – koguduste teenimine. Osa õpetajaist on üle koormatud, nad jagavad end saja ameti vahel, kuid kogudusetöö võib niiviisi kogemata kõrvale jääda,» arvab Jaanus Jalakas.
Suur töökoormus, mida paisutavad kõikvõimalikud koosolekud-nõupidamised, kasvad stressiks ja võib lõppeda läbipõlemissündroomiga, mida praost aga mõistagi ühelegi ametivennale ei soovi.
Ida-Harju praostkonnas on praegu peale praosti veel neli õpetajat, lisaks üks diakon ja praktikant. Et üks õpetaja teenib ka naaberpraostkonda jäävat kogudust, tuleb temal suhelda kahe praostiga. «Inimestel on ikka probleeme, nii vaimulikel kui ka praostil. Praostina püüan aga kursis olla, saame ju suhelda ka elektronkirja või telefoni teel,» tõdeb Jalakas. Kui ajagraafik lubab, püüab praost Jalakas ka kogudustes kohapeal käia, ent üldiselt nimetab ta praostkonnas teenivaid ametivendi töökaiks ja üksmeelseiks, keda rahumeeli usaldada võib.
Pealinnas palju ameteid
Tallinna praostkonna õpetajad alustasid taas 26. septembril, kui arutati kogu kirikut hõlmavat temaatikat: ühiskondlikult kasulikku tööd. Tegemist oli laiendatud ringiga, kuhu kutsuti ka teisi töötegijaid õpetajaskonnale lisaks. Sellel kuul on teemadeks keskne palgafond ja praostkonna vaimulik teenimine.
Pealinnas püütakse kokku saada kord kuus, erandiks on suvekuud ja kesktalvekuud. «Detsembris on tegemist palju, jaanuaris aga toimub Õpetajate Konverents, seetõttu oma koosolekut me ei korralda,» selgitab Tallinna praost Gustav Piir. Tavapäraselt on lisaks sinodile niisiis kuus õpetajate koosolekut, millele vastavalt vajadusele võib lisanduda kiiremat arutelu ja ühist otsustamist nõudvaid nõupidamisi. Taoline töörütm on praosti sõnul välja kujunenud viimaste aastatega ja töö sujub. Üldiselt hindab Gustav Piir Tallinna koguduste õpetajaid ja töötegijaid üksmeelseiks ja töökaiks.
Praostkonna eripäraks arvab Gustav Piir aga olevat eelkõige inimeste ringi: «Meie töö on väga lai, sest õpetajaskonda kuuluvad lisaks peapiiskopile ja piiskopile ka auväärsed emeriitpeapiiskop ja emeeriitõpetajad, kes koguduseelus aktiivselt kaasa tegutsevad.» Töökoosolekutel osalevad võimalusel ja vajadusel ka kaitsejõudude peakaplan ja vanglate peakaplan ning kaitseväe kaplanid. See aga tähendab, et sageli arutavad Tallinna praostkonna õpetajad selliseidki teemasid, mis kirikut üldisemalt puudutavad. «Kasvõi seesama viimati arutatud ühiskondlikult kasuliku töö teema, või näiteks ka sõprussidemete temaatika,» täiendab praost.
Teisalt mõjutavad ametid ja töökohustused ka õpetajate kokkusaamistest osavõttu: «Kuigi kokku tullakse üldiselt hea meelega, saavad tihti takistuseks just ametikohustused oma koguduses või mingi muu, teise ametiga seotud töine ülesanne,» täheldab Piir.
Tallinna praostkond on ka väga paljurahvuseline, on ju Püha Vaimu koguduse juures ingliskeelne Püha Timoteose ja Püha Tiituse filiaal ja õpetajate tavapärasele sinodikoosolekule tuleb alati ka preester Rupert Moreton, kes elab Helsingis. Lisaks töötavad siin Soome ja Rootsi õpetajad, kes ka praostkonna elule värvi lisavad.
Erle Iher
Lea Jürgenstein