Luterlikust abielukäsitlusest 1. osa

1.
Paari viimase aasta jooksul on Eesti ühiskonnas toimunud tuline arutelu selle üle, mida kujutab endast abielu. Käesolev artikkel soovib anda lühikese ülevaate sellest, mismoodi mõistab abielu luterlik kirik.
Apostel Paulus ütleb esimeses kirjas korintlastele: «Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud» (1Kr 15:3). Ta kõneleb siin Kristuse lunastavast surmast ja ülestõusmisest, kuid põhimõte, mille ta välja ütleb, peaks kehtima üldiselt: kiriku ja tema sulaste kutsumus ning ülesanne on anda edasi seda, mida nad on ise vastu võtnud, kuulutada puhast ja võltsimata Jumala sõna, sellele midagi lisamata ja sellest midagi ära võtmata (vrd Ilm 22:18–19).
Sedasama tõotavad vaimulikud ametivandes: «… et ma selles ametis ei taha teist õpetust kuulutada ega levitada kui ainult seda, mis on rajatud Jumala selge ja terve sõna, prohvetite ja apostlite kirjade peale Vanas ja Uues Testamendis, mis on meie usu ainus juhtnöör ja on Evangeeliumi-Luteri Usu Kiriku usutunnistuse kirjadesse üles pandud.» (Tsiteeritud E.E.L.K. Agenda 1979. aasta väljaandest, mille järgi allakirjutanu oma ametivande on andnud.)
Ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikiri ütleb täie selgusega: «EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse.» (§ 4)
Nimetatud põhialus kehtib kõige puhul, mida keegi kirikus õpetab ja teeb, niisiis ka selle puhul, kuidas käsitletakse abielu, olgu õpetuslikult või praktiliselt, sõltumata sellest, kas ja kui põhjalikult puudutatakse sellega seonduvat kiriklikus seadusandluses.
Piibellik arusaam abielust on täiesti ühemõtteline: tegemist on Jumala enda seadmisega, mille puhul kehtib, et mida «Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu» (Mt 19:6). Ainsaiks erandeiks on teise abielupoole abielurikkumine (Mt 19:9) – kindlasti ei ole abielu lahutamine ka sel puhul kohustuslik ega isegi soovitav – ning nõndanimetatud Pauluse privileeg ehk apostli poolt ette nähtud võimalus lubada lahkuda uskmatul abielupoolel, kui ta ei soovi usklikuga koos elada (1Kr 7:12–16). Siinjuures annab püha Paulus soovituse: «Naine ärgu mingu mehest lahku; kui ta aga siiski on lahkunud, siis ta jäägu üksikuks või leppigu oma mehega ära! Ja mees ärgu hüljaku naist!» (1Kr 7:10–11)
Luterlikud usutunnistuskirjad ei pühenda õpetusele abielust küll kuigi palju otsest tähelepanu, ent mõnevõrra siiski, ning ka abieluga otsapidi seotud teemade juures ilmneb väga selgelt, milline on nende arusaam.
Mõned tsitaadid:
«1. Moosese raamat õpetab, et inimesed on loodud olema viljakad ja et üks sugu tunneks teise vastu külgetõmmet õigel viisil. […] Ja selline ühe soo armastus teise vastu on õige jumalik kord. […] Inimese loomus seatakse selle Jumala sõna läbi viljakas olema, ja mitte ainult loomise alguses, vaid ka edaspidi, nii kaua kui see keha omav loomus kestab. […] Sest kus inimloomus ei muutu, peab säilima ka kord, mille Jumal on inimloomusesse pannud, ja seda ei saa inimeste seadustega tühistada. […] Nimelt nimetab Kristus abielu jumalikuks ühenduseks, öeldes: «Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!»» (Augsburgi usutunnistuse apoloogia XXIII, Preestrite abielust)
«Aga kuna see käsk peab silmas just abieluseisust ja annab põhjust sellest rääkida, siis pead sa õigesti mõistma ja tähele panema esiteks seda, kuidas Jumal seda seisust sedavõrd kõrgelt austab ja ülistab, et ta seda oma käsu läbi kinnitab ja hoiab. […] Ja sellepärast ta tahab, et ka meie austaksime, hindaksime seda jumalikku õnnistatud seisust ning elaksime selles, sest ta on seadnud selle kõigist teistest ülemaks, ja ei ole loonud meest ja naist erinevaks (nagu näha) mitte liiderlikkuse pärast, vaid et need kaks hoiaksid kokku, oleksid viljakad, sünnitaksid lapsi, toidaksid ja kasvataksid neid Jumalale auks. […]
Seda räägin ma ainult sellepärast, et juhatada noori inimesi abieluseisusest rõõmu tundma ja teadma, et see on õnnistatud ning Jumalale meelepärane seisus. Sest sel kombel võiks jõuda uuesti sinnamaani, et abieluseisus tõuseks taas ausse ning väheneks räpane, liiderlik ja korratu eluviis, mis praegusel ajal kõikjal maailmas abielu ärapõlgamise tagajärjel avaliku hooramise ja muude häbiväärsete pahede näol laialt levib. […]
Ja selle kõige kohta tuleb nüüd lõpetuseks öelda, et see käsk ei nõua mitte ainult seda, et igaüks elaks oma (enamasti abielu) seisuses tegude, sõnade ja mõtete poolest kasinalt, vaid et ta peaks ka talle Jumala poolt antud abikaasat armsaks ja kalliks. Sest seal, kus tuleb hoida abieluvooruslikkust, seal peavad mees ja naine koos elama ennekõike armastuses ning üksmeeles, pidades teist südamest kalliks ja olles talle täiesti truu. Sest see on põhiline asi, mis muudab armastuse ja naudingu vooruslikkuseks.» (Martin Luther, Suur katekismus, kuues käsk)
«Ja nii olid lood juba iidsetel aegadel ka naistega: siis tunti selliseid vigureid, et kui mehele hakkas meeldima teine, siis korraldas ta ise või teiste abil (välja mõeldi mitmesuguseid vahendeid ja teid) asja nii, et ta ei olnud enam naisega rahul või hakkas naine mehe vastu tõrkuma ja käitus nii, et temast tuli lahti öelda ja tal minna lasta. […] Aga ma loodan, et selliseid näiteid meie keskel ei kohta, sest Uues Testamendis on abielulistel keelatud lahutada.» (Martin Luther, Suur katekismus, üheksas ja kümnes käsk)

(Järgneb.)

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja