Mida tähendab pühakirjapärasus? 5. osa

Pühakirjapärasus ei tähenda seda, et elu püütakse juhtida ja sundida kuskilt väljastpoolt elu antud moraalsesse vormi. Pühakirjapärasus eetilise aluspõhjana on armastuse kõikvõimsus, mis püüab tuua tagasi patu läbi rikutud elu võimalikult lähedale Jumala algsele loomiseesmärgile. Pühakirjapärane eetiline lahendus ning otsus on elu varjav ning parandav seisukohavõtt.
Pühakirjapärasus kiriku korrasüsteemis.
Kirik kuulutab oma sõnumit mitte ainult sõnade ja tegudega, vaid ka omaksvõetud struktuuri, korrasüsteemi ning otsustustega.
Kui Piiblist saadakse aru Jumala ilmutuse kirjapandud reeglite koguna, siis on kiriku korravorm ning süsteem kui selline leitav Piiblist. Kiriku ajaloos on Calvin ehk parim näide sel viisil mõistetud piibellikust kirikukäsitusest. Reformeeritud protestantismis ongi alati olnud kalduvus otsida otse Piiblist juhtnööre kiriku organisatsiooni jaoks. Kaasaegne nelipühilaste liikumine on näide selle kohta. Luterlik piiblikäsitus, mida eelpool olen peajoontes kujutanud, ei pea võimalikuks sellist menetlust. Kuid siit ei järgne, nagu poleks Piiblil tähendust luterliku kiriku korrasüsteemile ning organisatsioonile.
Kirikuna tunnistame, et oleme osa ühest pühast üldisest ja apostlikust kirikust (Confessio Augustana VII). Esindame traditsiooni, mis seob meid minevikus kõigi nendega, kellel on sama jagamatu kristlaskonna ühine pärand. Ühtlasi liitume kaasajal kõigi nendega, kes tunnistavad Piibli ja kiriku ühiste usutunnistuste järgi usku Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse. Kiriku traditsioon on meile luterlastele asendamatu. Kuulume sama jumalarahva hulka nagu Vana Seaduse patriarhid ja prohvetid, samuti kui Uue Seaduse apostlid ja veretunnistajad.
Aga traditsioonikohaselt ei sea me luterliku kirikuna traditsiooni Piibli kõrvale, sellega samaväärseks. Põhimõte «üksnes Piibel» tähendab, et kogu kiriku traditsiooni tuleb alati hinnata ja kritiseerida selle põhjal, mis Piiblis on kirjutatud. See on kiriku reformatoorne alus.
See, kuidas mõistetakse Piibli ja traditsiooni vastastikust vahekorda, avaldab mõju kiriku korrasüsteemile ja organisatsioonile, käsitusele kiriku ametist ja otsusetegemisest. Just nimelt Lutheri käsitus Piiblist jumalasõnana tegi temast paavstivõimu ja kiriku hierarhia vastu võitleja. Kiriku amet on Jumala seatud, aga see pole mitte valitsemise ja võimutarvitamise jaoks seatud, vaid selleks, et Jumala käsk ja evangeelium saaksid puhtalt kuulutatud ning et evangeelium ärataks inimestes õndsakstegeva usu.
Lutherist ei tohi siiski mitte sel viisil aru saada, et võim kirikus peaks loovutatama koguduse liikmeile. Luther ei tunnustanud «iga mehe» ühesugust demokraatlikku õigust osaleda kiriku otsustustes. Kõik kiriku otsused tuleb teha evangeeliumi teenimiseks, sest viimselt kuulub võim kirikus üksnes Kristuse evangeeliumile.
Luther eitas nii demokraatia kui ka hierarhia võimu kirikus. Kiriku elus otsusetegemisse kuulub kolm elementi: kogudus ta enda poolt valitud esindajate vahendusel, evangeeliumi jutlustamis- või õpetajaamet ja Püha Vaimu juhtimine (võrdle 1Kr 5:4). Kiriku otsusetegemine on jumalateenistuslik talitus, kus Püha Vaimu appi hüüdes tuleb püüda saavutada võimalikult suur üksmeel. Kui konsensust pole saavutatud, tuleb jätkata nõupidamist ning palvetamist seni, kuni nõnda toimub.
See on oluline kiriku otsusetegemises kui seda vaadelda pühakirjapärasuse vaatevinklist.
Kui Lutheri kombel rõhutada Piibli «pro mo»-loomust, selle eksistentsialistlikku iseloomu, võib Piibli asjalik sisu kaasaja inimest siduva ja kohustava Jumala ilmutusena jääda ebaselgeks. Ja siis kerkib esile küsimus, kas usk on eksistentsialistlik ellusuhtumine, inimese õnnelikkust ja tervendamist taotlev teraapia või moraaliõpetus ja ühiskondlik programm (fides qua _ usk, kuidas usutakse) või kas on olemas ka inimesest ja maailmast sõltumatuid asju, millesse usk suundub (fides quae _ usk, mida usutakse).
A. Ritschlist Rudolf Bultmannini ja Friedrich Gogartenini on teoreetiline filosoofia kujundanud teoloogilist mõtteviisi nõnda, et usku on peetud inimese religioosseks või moraalseks hoiakuks, aga selle tõepõhi on jäetud lahtiseks või on seda otseselt eitatud. Piiblist on saadud aru religioossete kogemuste või eetiliste otsustuste näidete koguna ja pühakirjale nõustusid andma tähendust vaid innustajana piiblilugeja iseseisval järelemõtlemisel asjade üle.
Aga ei oldud päri sellega, et Piiblis on meil tegemist kogemuse ja tunnetuse piire ületava transtsendentse tõelisusega, Jumala ilmutusega, elava Kristuse endaga. Selle tagajärjeks on raske vigastus ning nõrkuse seisund ka luterlikes kirikutes.
Selle asjaolu üheks tulemuseks on ebakindlus selles, kas Piiblis üldse on mingit ühtlast ja pidevat joont, üldist ja terviklikku sõnumit, mis seoks, kannaks ja annaks tuge kirikule.
Luther rõhutas tugevasti Piibli «selgust». Piibel pole sugugi mitte hämarapärane, nõnda nagu Erasmus väitis, aga nagu Luther ütles: «mitte keegi muu ei mõista Piibli kõige pisematki kriipsukest kui vaid see, kellel on Jumala Vaim».
Ja usuisa jätkas: «Saatan on jultunud ja häbematu tembuga takistanud püha piibliraamatu lugemist ja teinud Piibli põlastusväärseks, selleks et panna filosoofiast tulenevad hukatuslikud õpetused valitsema kirikus.» Siin esitab Luther otsekui kirjelduse meie oma kaasaja kirikust. Inimmõtete vastu asetab ta Jumala Sõna, mida ei või võrrelda filosoofia ega moraaliõpetusega, vaid mis on Jumala päästetegude kirjeldamine ning tunnistamine ja seda ennekõike Jumala lihakssaanud Sõna Jeesuse Kristuse kohta.
See on pühakirjapärasuse tuum ning keskne olemus. Kirik ei põhine ainult sellel, et Jumal räägib, vaid sellel, mida Jumal räägib ja mida Ta on rääkinud, kui Ta andis oma Poja maailma Õnnistegijaks. Pühakirjapärases usus on «fides qua» ja «fides quae» teineteisest lahutamatud.
Sel põhjusel tuleb Piiblit usinasti ja agarasti, hoolsalt ja põhjalikult, palvetades ja uskudes uurida ning ustavuses hoida kinni ta sõnast.
(Lõpp.)
Martti Simojoki