Minge ka teie viinamäele!

Pole kahtlust, et tänavuse aasta tippsündmuseks terve EELK jaoks on novembri lõpus toimuv uue peapiiskopi valimine. See on taasiseseisvumise järel kolmas kord, kus oma ülemkarjase valib kirik ise ilma otsese või kaudse riigipoolse sekkumise ja suunamiseta. Kui mitte arvestada ühiskonna neljandaks võimuks peetavat meediat, kes juba möödunud aasta lõpul selle teema üsna ootamatult ja jõuliselt üles tõstis.
Sestap pole imestada, kui kuu aja eest Roostal koos olnud vaimulike konverents peapiiskopi valimisralli sisuliselt juba käima lükkas. Kui seal räägiti kirikujuhi kui karjaste karjase rollist üldisemalt, siis üleeile Ida-Harjust alanud praostkondade sinodite koosolekud vaagivad ja seavad üles juba konkreetseid kandidaate.
Selle üle otsustamine, kes on hea peapiiskop meie kirikule ning millised omadused ja eeldused tal olema peavad, ei tohiks kindlasti jääda ainult vaimulike ja vastavatesse esinduskogudesse kuuluvate isikute ülesandeks. Ülemkarjane on kogu kiriku juht ja pea.
Ükski juht ei pea loomulikult olema üliinimene. Ometi peab ta suutma reaalselt hinnata asjade tegelikku seisu ning tal peab olema visioon ja julgus seda ka ellu viia. Erimeelsuste puhul, mida meie väikeses kirikuski vähe pole, peab peapiiskop olema inimeste ühendaja, mitte lahutaja.
Eelmise, teenimatu armu pühapäeva vanakiriklikuks evangeeliumiks oli Jeesuse tähendamissõna töötegijatest viinamäel. Kui tavaliselt keskendutakse selle võrdpildi puhul palga maksmisele päeva lõpus, kus kõik saavad oma tööpanusele vaatamata ühesuguse tasu, on vahest olulisem hoopis see, mis sellele eelneb. Majaisand käib päeva jooksul mitmeid kordi töötegijaid oma viinamäele värbamas ja ütleb veel üheteistkümnendalgi tunnil töötuid eest leides: «Mis te siin kogu päeva jõude seisate?» Ja kui talle vastatakse, et neid ei ole keegi palganud, saavad nad korralduse: «Minge ka teie viinamäele!»
Kuidas see lugu seostub ülemkarjase valimise ja ametiga? Peapiiskopi ülesanne ja meelevald on Issanda viinamäele töötegijaid välja saata. Kuid seda mitte ainult saagikoristuse kõrghooajal, vaid ka siis, kui lõikust on ainult pisut. Jeesuse tähendamissõnas kirjeldatud olukorda võib võrrelda ajaga siin Eestimaal kakskümmend ja enam aastat tagasi, kus tööd oli palju ja töötegijaid vähe. Kogudustes oli rohkesti ristimisi, leerid kasvasid suureks, välismaalt tuli autokoormate viisi abisaadetisi ning ka ühiskonna hoiak kiriku suhtes oli üldiselt soosiv. Vaimulikke ja teisi kiriku töötegijaid hakkasid peale usuteaduse instituudi ette valmistama ka Tartu ülikooli usuteaduskond ja teoloogia akadeemia. Tööletulijad olid motiveeritud ning õiglane tasugi näis olevat garanteeritud. Kõik see võis tollal paljudele jätta mulje, et see on norm ja nii see jääbki.
Kui aga selgus, et hea saagi ja loodetava tasu asemel tuleb hoopis palehigis tööd tegema hakata, pettusid paljud, väsisid ja lahkusid. Vaatamata sellele, et enne tööleasumist olid nemadki andnud peapiiskopi ees tõotuse lõpuni ustavad olla. Vaid vanema põlve vaimulikud teadsid, et Jumala riigis ei korjata ainult valmis vilju. Kui ma eelmisel suvel igavikku lahkunud praostilt Esra Rahulalt kunagi küsisin, kuidas ta suhtub sellesse, et tal tuli kirikus töötada ainult nõukogude aja ahistavates tingimustes, vastas ta talle omase rahu ja sisemise kindlusega: «Kui peremees saadab sulase välja, siis sulane ei küsi, miks, millal ja millisele põllule ta läheb. Ta teeb vaid seda, mis tal on kästud!» Just sellist suhtumist oma töösse läheks hädasti vaja ka praegustel sulastel.
Uuelt peapiiskopilt eeldaks valmisolekut otsida üles need paljud kadunud karjased, kes ühel või teisel põhjusel on oma tööpõllult lahkunud ja võib-olla isegi ootavad ülemkarjase julgustavat kutset: «Mis te jõude seisate? Minge ka teie viinamäele!»

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees