Täna on musta lindi päev

Taasiseseisvumispäev on selleks korraks peetud. Kõned on kuulatud. On vaadatud minevikku ning kiigatud tulevikku. Oleme saanud kinnitust, et püsime ning võrreldes eelnevate aegadega ei ole seis väga hull. Selliseid ülevaid hetki on meile väga vaja – korraks tunda pidupäeva hõngu ja jätta kõrvale igapäeva argised mured, mis muidu päevast päeva meie kaaslasteks on. Meil on nii väga põhjust oma riigi üle uhked olla, kuigi paljudel on täna väga raske. Hinnatõus ja eelolev sügis ning talv oma kuludega on ilmselt paljude jaoks see, mille pidupäeval tahaks unustada ja millele mitte mõelda. Eks ole ju me saanud ikka hakkama.
Täna on kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev ehk musta lindi päev. 2009. aastal ametlikult Euroopa Parlamendis kinnitatud mälestuspäevaks valiti päev, mil kaks küll erinevast ideoloogiast kantud, kuid sarnaselt totalitaarset suurvõimu NSV Liit ja Saksamaa allkirjastasid 1939. aastal Molotovi-Ribbentropi pakti. Sellega jagati Ida-Euroopa rahvad ja riigid omavahel mõjusfäärideks või nn mänguväljadeks. Üksteisele lubati puutumatust ja vaba tegutsemist kokkulepitud alal, jagatud riikidele aga oli määratud teine saatus. Meiegi riigile oli mängulaual koht ja uus peremees määratud ning nagu selliste kokkulepete puhul ikka, ilma meie rahva arvamust või soovi küsimata. Totalitaarsed ideoloogiad olid selleks ajaks jõudnud kinnitada ennast mõlema riigi juhtivaks jõuks. Ei olnud võimalik tsiviliseeritud maailmal peatada nende jõudude välispoliitilisi ambitsioone. Ilmselt on siin meil õppida ajaloost seda, et kõiksuguste totalitaarsete äärmuslike vaadete osas tuleb olla väga ettevaatlik. Kuitahes üllad võivad olla nende poolt reklaamitud eesmärgid, tegelikkus on paraku teine.
Molotovi-Ribbentropi pakti nähtavaid ja nähtamatuid tagajärgi võime leida tänini. Tõsi, aastatega aina vähem. Kui II maailmasõja kaotanud Saksamaa mälestusmärgid kadusid meie maalt koos Saksa okupatsioonivägede taandumisega, siis NSV Liidu omad jäid ajaloo kurvaks tunnistajas meie maale aastakümneteks. Alles nüüd on võetud kätte see töö, millega ka teise totalitaarse riigi võimu ja kohalolu sümbolid saavad osaks ajaloost. Aga ka nüüd ei ole see alati kerge. Palju on neid inimesi, kes elavad küll meiega samal maal, aga teises maailmas.
On vähe neid elualasid, mida okupatsioon ei hävitanud või mõjutanud. Kui Saksa okupatsioon ei jõudnud Eestis veel oma täit aparaati tööle saada, siis NSV Liidul oli aega rohkem kui vaja. Eesti elanikkond sai näha nii inimõiguste rikkumisi ja piiranguid, repressioone, võõra kultuuri pealesurumist, senise majanduse hävitamist, elanikkonna rahvuse tasakaalu sihipärast muutmist.
Kannatajaks ei olnud ainult meie rahvas. Nagu märgib Vello Salo, ei tohi me unustada ka neid inimesi, kes ei olnud küll Eesti elanikud, kuid siiski kannatasid mõlema okupatsiooni all. Olgu nendeks siia toodud ja siin hukatud juudid või eri rahvustest vangi langenud sõdurid.
Kuidagi elasime me ka selle aja üle. Nagu alati. Mis aitab meil ikka ja jälle sellistes aegades püsima jääda? Kas on see usk, et alati tuleme toime? Või on see Eesti rahva vaimne tugevus ning töökus? Või on see Jumala arm ja hool, mis meid rahvana kannab?
Vabadus on siin ilmas suur privileeg ja selle nimel pingutamine ei lõpe kunagi. Tööd ja muret on meil palju, et meie kodumaa oleks hoitud ning et iga inimene võiks rõõmu ja uhkusega tähistada pidupäevi. Ja et pidupäeva rõõm oleks suurem argipäeva koormast ning et keegi ei tunneks ennast lõputult üksi või unustatuna ja hätta jäetuna.

Valdo Lust

politsei- ja piirivalveamet