Veteranipäevaks

Ilmutuse 2:10 kõlab lootusrikkalt: „Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja!“ Kristlikus plaanis on see õndsusalane lause, maises vaates aga kätkeb endas vana tõde inimliku pühendumuse olulisusest. Pühimast mõeldes küsib inimene ikka, kuidas õndsaks saada, kuidas olla õige, vastata Looja ootusele. Teada on, et usuisa Martin Lutheri järgi tuleb siin lootus panna Jumala armule ja ise sealjuures kogu südamest uskuda Issanda Jeesuse Kristuse lunastusteo ja ülestõusmise imet. Elukrooni pälvimiseks tuleb usus püsida. Õndsuse võti võib olla peidus lojaalsuses. 

Inimene kasutab seda võtit ka oma argielus: ole ustav oma riigile, oma perele, oma tööle või teenistusele ja sa oled õnnistatud. Nõnda võib ta loota, et nii riik, pere kui amet on Jumala tahte väljendus ning Issanda enda tänu ja tahe peegeldub siin kaasinimeste ja kodumaa pakutavas tunnustuses üksikindiviidi silmapaistvale pühendumusele oma isiklikus või ühiskondlikus ülesandes. Just selliseid ülesandeid on täitnud juba aastakümneid Eesti Vabariigi huvides meie kaitseväe ja Kaitseliidu veteranid, keda meie seas on kokku üle 3000 – nende hulgas on nii mehi kui ka naisi. Neid kõiki ühendab vankumatu ustavus oma ülesandes seista Eesti riigi ja rahva vabaduse eest. 

Aprill on veteranikuu ja 23. aprill on veteranipäev. Kaitseväe kaplaniteenistus kutsub üles kõiki Eesti Kiriku lugejaid sel päeval tänuga mõtlema meie meestele ja naistele, kes on aastate jooksul Eesti eest oma elu ohtu seadnud ja välismissioonidel meie kodanikuvabadusi ja muid enesemääramisõigusega seotud iseenesestmõistetavusi relv käes kaudselt taganud. Sõdurid on diplomaatia käepikendus, meie kaitseväelased ja kaitseliitlased teostavad Eesti Vabariigi kõrgeima võimukandja – rahva – välispoliitilist tahet koostöös meie liitlasriikidega mõlemal pool maakera. 

Sõduri elu kaitseväelisel missioonil võib olla mõnikord raske ja üksluine, üksildane ja väsitav. Kodust kaugel teenivad kaitseväelased ei näe oma sõpru ja lähedasi sageli kuude kaupa, aga nad on hästi treenitud ja tulevad raskustega toime. Nad on lojaalsed meie riigile, teavad, miks nad võõrsil teenivad ja mis võiks juhtuda, kui nad seda ei teeks. Malis kaplanina Eesti väeüksust külastades vaatasime keset pilkast Aafrika õhtupimedust sõduritega hüti seinal olevast telerist prantsuskeelseid uudiseid, kus üks kõrge Prantsuse riigiametnik põhjendas parasjagu, miks nad Malis rahu tagavad – nad tegevat seda Aafrikas selleks, et ennetada võimalikku konflikti kümmekonna aasta pärast nende omal kodumaal. Kõik ilm on omavahel seotud. 

Meie veteranid kaitsevad samuti rahu ja iseseisvust Eestimaa pinnal, panustades liitlaste tegevusse võõrsil. Nad on väärt meie palvet, tänu ja meelespidamist, kirikukellade helistamist, aga ka järeletegemist – võistelgem nendega ustavuses, ehk siis pälvime isegi elukrooni, igaüks muidugi oma erialal ja valdkonnas. Samuti langetagem pea ja pidagem palves meeles meie teenistuses langenud kodumaakaitsjaid, keda on tänaseks 36. Iseäranis palume Jumalalt tuge teenistuses langenud võitlejate peredele, lähedastele ja sõpradele. Ja lõpuks – olgu Kõigeväelise armastus kõigi teenistuses vigastatud veteranide ja nende perekondadega. Kinnitagu neid kõiki Looja lõppematu hool ja kaasteeliste jäägitu lugupidamine. Kõlagu neile kõigile ustavaile võitlejaile sõduripsalmiks nimetatud Ps 91:1–7.

Kõigekõrgema kaitse all

Kes Kõigekõrgema kaitse all elab

ja alati Kõigeväelise varju all viibib, 

see ütleb Issandale:

„Sina oled mu varjupaik

ja mu kindel mäelinnus,

mu Jumal, kelle peale ma loodan!“ 

Sest tema kisub su välja

linnupüüdja paelust,

hukkava katku käest. 

Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind

ja tema tiibade all sa leiad varju;

tema tõde on kilp ja kaitsevall. 

Ei sa siis karda öö hirmu

ega noolt, mis päeval lendab, 

ei katku, mis rändab pilkases pimedas,

ega tõbe, mis laastab lõunaajal. 

Langegu tuhat su kõrvalt

ja kümme tuhat su paremalt poolt,

sinu külge see ei puutu.

sinu külge see ei puutu.

 

 

 

 

Tõnis Kark,

kaitseväe kaplaniteenistuse kaplan, kapten