Et süda oleks headuse meelevallas

Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast. Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja. Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi. Mt 12:33–37
Selle pühapäeva evangeelium seab tähelepanu keskpunkti meie kõne. Sõnad on imeline võime jagada informatsiooni ning tundeid. Suurem osa haridusest baseerub sõnadel. Sõnadega võib hävitada ja julgustada. Piibli alguses kordub üha uuesti „Jumal ütles …“ ja nõnda sündis.
Mulle meeldib praegu veel kehtiva perekonnaseaduse juures, et abielu algab jah-sõna ütlemise hetkest. Veidi hiljem antud allkiri on kinnituseks, et sõna on antud. Sõna tuleb püüda pidada.
Viimasel paaril aastal on suureks kõneaineks olnud inflatsioon, mida püütakse nüüd euribori pideva tõstmisega ohjeldada. Kuidas on sõnade väärtusega? Kas siingi on devalveerumise märke? Kas meie sõnadel on piisavalt katet?
Naabersaare tubli mees Jaan Tätte ütleb ühes suvises intervjuus: „Sõnu on maailmas liiga palju. Kui inimesed kokku saavad, ei oska nad vait olla. Kogu aeg räägivad. Sellest, mida nad telekast nägid. Aga mitte sellest, et linnud on saabunud. Plära on väga palju. Tundub, nagu peaks sisse-väljahingamisega sõnad kogu aeg kaasas käima. Mina tahan oma elu lõpuni elada veidi teistsugust elu. Rohkem sellist, milleks inimene on minu meelest maakerale loodud. Tuleb saada oma ego väiksemaks, saada üheks sellega, mis on ümber, ja mõista, et elu ja elukeskkond on püha.“
Teisest küljest jällegi on sõnu vaja, et oma mõtteid ja soove väljendada. Kui suhtlemine lähedaste vahel on otsa lõppemas ja üksteisega enam ei räägita, siis võib juhtuda, nagu ühe laulusalmi sõnad ütlevad, et „ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja …“.
Eks meie vestluse teemad ja sõnade valik sõltuvad ka sellest, kellega me parasjagu räägime. Lastega on omad jutud, tööl sageli teised teemad, abikaasaga või sõpradega midagi muud. Muidugi vahel ka teemad kattuvad.
Kui mõnda piiblilõiku lugeda, siis on siingi hea endale parema arusaamise huvides selgeks teha, kellele ja mis olukorras on need sõnad öeldud. Miks ütleb Jeesus tänase jutluse aluseks olevas kirjakohas: „Te rästikute sugu …“? Nimelt algab lõik olukorraga, kus Jeesuse juurde tuuakse kurjast vaimust vaevatud pime ja keeletu inimene ning Jeesus tervendab tema.
Endine pime ja keeletu saab korraga nägijaks ning suudab rääkida. Suur ime on sündinud. Rahvahulk on hämmastunud ja küsib: „Kas Jeesus pole mitte Taaveti poeg?“ Variserid aga süüdistavad, et Jeesus ajavat kurje vaime välja kurjade vaimude peamehe Peltsebuli abil. Need, kes peaksid olema pühakirjaga eriti hästi kursis ja oma hinnangul ise selle järgi elavad, süüdistavad Jeesust koostöös saatanaga. Kas saab veel suuremat solvangut olla?
Jeesus jättis oma taevase aujärje, sündis inimeselapseks. Tuli meile õpetama, kuidas siin maailmas elada. Oli valmis ennast armastuses kõikide eest ohvriks andma, et võiksime kord taevase kodu pärida. Aitas mitmeid haigeid ja hädalisi ning korraga öeldakse, et ta olevat saatana käsilane. Mis peab küll olema niisuguse inimese südames, kes selliseid sõnu välja ütleb?
Piibli järgi on inimene tervik. Kõik tema teod, mõtted, tunded ja ka kõne lähtuvad samast keskusest, mida Vana Testamendi sõnakasutuse järgi nimetatakse südameks. Süda on hea või kurja meelevallas ning sellest lähtuvad mõtted, sõnad ja teod. See reegel on sama kindel kui puu ja tema viljade omavaheline seos. Eks muidugi võime selles elus kogeda teesklust ning kuri inimenegi võib ilusaid meelitavaid sõnu ritta seada, aga see tuleb tavaliselt üsna kiiresti välja ning ennast hetkeks unustades tulevad siiski ka tegelikud südame mõtlemised esile.
Inimesele kõnevõime andmisega võis Jumal soovida endale vestluskaaslast. Õigupoolest on ju meie usk vastus Jumala armulisele kõnele. Apostel Paulus läheb kirjas roomlastele veelgi kaugemale meie kõnest igavikusaatuse määramisel. „Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks“ (Rm 10:9–10).
Jeesus ütles kord Samaaria naisele: „… vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.“ (Jh 4:14)

Aidaku Jumal, et meiegi südames võiks olla see Jeesuse antud allikas ning meist välja voolavad sõnad võiksid sellest tunnistust anda.

Rene Reinsoo

Kihelkonna koguduse õpetaja