Hoolimine kaasinimesest on ka praegu vajalik

Viigem siis Jeesuse Kristuse kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja. Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel!
Hb 13:15–16

Sageli mõtleme lõikustänupühale kui põllumeeste pühale, nii nagu nõukogude ajal tähistati oktoobri teist pühapäeva põllumeeste päevana. Aga lõikustänupüha on meie kõikide püha, sest kõik me külvame iga päev oma sõnade ja tegude vilja ning võtame vastu, mis sellest külvist saanud on – kas head või halba.
Kõige selgemalt väljendub see siis, kui räägime materiaalsest sissetulekust. Enamik meist tahab saada kõrgemat palka või suuremat pensioni. Sageli kohtame rahulolematust ning alati on süüdi keegi teine. Kuid apostel ütleb: „Viige ALATI Jumalale kiitusohvrit …“ Kui ma tulin vaimulikule tööle, siis küsisin nii mina kui minu põlvkond, mida ma pean tegema, milline on minu ülesanne. Praegu küsitakse sageli: mis ma selle eest saan?
Aga apostel kirjutab: „Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel!“ Leiame ka praegu kõikidest kogudustest ning isegi väljaspool kogudusi neid, kes teevad Jumalale meelepäraseid tegusid ja on väga imestunud, kui nendelt küsida: aga mida sa selle eest saad? Siiski kasvab iga aastaga nende arv, kes tahavad teistele head teha, kes ohverdavad – annetavad Jõulutunnelis mingi heategevusprojekti heaks, või nende arv, kes annetavad koguduses kümnist – ühe kümnendiku oma sissetulekutest.
Võib tunduda, et kümnise maksmine on sisuliselt olulisest osast sissetulekust loobumine, aga igaüks, kes on hakanud kümnist maksma, on kogenud imet. Rahakott mitte ei muutu kõhnemaks, vaid Jumal kasvatab märkamatult sinu maist varandust, nii et kümnist makstes sa ei jää mitte kümnendiku võrra vaesemaks, vaid muutud hoopis rikkamaks – annetatu tuleb mitmekordselt tagasi.
Eestlastele on omane sajandeid kestnud orjapõlve tõttu põhjendamatu kokkuhoidlikkus või, vastupidi, põhjendamatu laristamine – kuid mitte sellest ei räägi pühakiri, vaid Piibel manitseb meid: ärge unustage head teha. Heategemine ei seisne mitte eeskätt materiaalsete vahendite jagamises, vaid pigem hoiakus.
Evangeelium jutustab meile loo sellest, kuidas Jeesus jälgis Jeruusalemma templis ohvrikirstu (annetuste karpi) anni laskmist. Kui üks lesknaine pani sinna kaks leptonit, sisuliselt paljude jaoks peenraha, ütles Jeesus: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik muud, sest need kõik panid oma küllusest Jumalale anniks, kuid tema pani oma kehvusest kogu elatise, mis tal oli.“
Jumalasõna ega kirik ei nõua kelleltki, et peaksime annetama kogu oma elatise. Aga jumalasõna ja kirik küsivad meie käest, milline on meie hoiak. Kuigi annetajate arv kasvab, domineerib ükskõiksus ja leitakse ettekäändeid, miks ei taheta head teha. Juba vanast ajast on tuntud ütlemine „Loll on see, kes põhjendust ei leia“. Teame väga hästi, et hoiak ohverdamise suhtes võib olla erinev. Seda hetke, kui hoiak muutub, teab ainuüksi Jumal ja me ei saa ega tohi kedagi sundida annetama.
Samuti ütleb pühakiri: pidage osadust. See tähendab teise inimese vajaduste, nii hingeliste kui majanduslike teadvustamist, püüdu neist aru saada ja leida teid nende lahendamiseks. Aastakümneid tagasi noore inimesena sõitsin palju Venemaal juhuslike autodega. Küllalt sageli tabas mind öö kuskil küla vahel ja iga kord kui ma kuskil uksele koputasin, andsid võhivõõrad inimesed mulle öömaja ja söötsid kõhu täis.
Kuidas saab seda teistmoodi hinnata kui osaduse loomisena võõra, tundmatu inimesega! Ma ei kutsu üles samamoodi toimima. Võib-olla oleks see tänapäeval keeruline ja ebaturvaline. Selline osaduse otsimine, mis nelikümmend-viiskümmend aastat tagasi oli võimalik ja isegi loomulik, on praegu võimatuks muutunud, aga hoolimine kaasinimesest on ka praegu vajalik.
Peaaegu on suurimaks probleemiks muutunud just see, mis on tingitud uskmatusest meie ühiskonnas. Aga uskmatu inimene on vaimne invaliid ja nende mugavustsoonis elamise ja hea mitte tegemise tõttu kannatavad eeskätt nõrgemad. Õigustuseks on hea leida lünkasid meie seadusandlusest. Ja tõesti, ükski inimlik seadus ei saa ette kirjutada, et sa pead hea ja hooliv olema.
Lõpuks on just kaasinimesele hea tegemine ja temaga osaduse loomine Jumalale kiitusohvri toomine. See on Jumala nime tunnistamine ja lõikustänupüha väärikas pidamine. Jumal otsib lõikust meie kõikide juures ja alati on võimalik oma elu nii elada, et meie elus on Jumalale meelepärast lõikust. Kuigi Eestis on kristlike koguduste liikmete arv kokku kuivanud, on kristlikke hoiakuid oma elus teostavate inimeste hulk päris suur. Lõikustänupühal võime tänada nii selle lõikuse eest, mida põldudelt ja väljadelt kogume, kui selle lõikuse eest, mida Jumal meie juurest kogub.

 

 

 

 
Peeter Kaldur,
Jõhvi koguduse õpetaja