Kanda hoolt tärkavate taimede eest

Lk 8:4–8
Tänast tähendamissõna võib lugeda mitut moodi. Lugu räägib mehest, kes läks välja seemet külvama, aga aja jooksul selgus, et kolm neljandikku külvatud seemnest läks raisku. Seemne hävitasid kas möödakäijad või linnud või ei osutunud pinnas viljakaks või lämmatas juba kasvava taime umbrohi. Vaid ühe osa puhul osutusid tingimused soodsaks, vaid neljandik seemneist kandis viimaks vilja. Jeesus näib meile ütlevat, et nii need asjad lihtsalt on – on põllumehe elus, aga ka üldse siin maailmas.
Just nii näib olevat lugu kiriku ja tema kuulutusega. Vaatamata tingimuste paranemisele, õhu ja päikese juurdepääsule, kõleda idatuule peatumisele viimase kümnekonna aasta jooksul, pole asjalood kiita: külvatav seeme ei hakka idanema, idanevad seemned ei aja juuri, noored taimed lämbuvad ja kuivavad, tugevaid viljakandjaid on õige napilt. Isegi pealtnäha soodne läänetuul on osutunud petlikuks.
Nõnda murrame me pead, kuidas muuta kirikut atraktiivseks, kuidas laiendada tema mõjusfääri, kuidas teha oma hääl kuuldavaks. Kasvava hirmuga küsime koguni, kas meil on ikka sellele maailmale midagi asjakohast öelda, kas meie seeme pole ehk vananenud. Kõiksugu muud seemned näivad hõlpsalt juuri ajavat ja uued ideed jõudu koguvat. Ehk on viga külvimeetodis, võib-olla tuleks seda kaasajastada? Silmaga nähtav, arvudes mõõdetav ebaedu kammitseb ja täidab meid ebakindlusega.
Tähendamissõna külvaja aga ei karda. Ta ei juurdle, kas ikka tasub külvata, kas risk ei ole ehk liiga suur. Tema külvab, teeb oma tööd usalduses ja rahus. Jah, küllap alguses on temagi meel mõru, sest tulemust ei paista kusagilt. Vili ei tärka, ja kui tärkab, siis kiratseb ja sureb. Saaki tuleb oodata kannatlikult ja kaua, viljad ilmnevad tunduvalt hiljem kui ebaedu.
Jeesus ise oli samasugune külvaja. Sõna, mida Ta kuulutas, jõudis tuhandeteni. Mõnel libises see kõrvust mööda, mõnes tekitas vaimustust, mis haihtus õige pea. Lõpuni jäid Tema kõrvale püsima vaid üksikud. Ja ometi kandsid need vähesed nõnda palju vilja, et sellest sirgus kristlik kirik. Selle vähese, selle jäägi viljad oleme meiegi, ja meid pole sugugi vähe.
Ärgu halvaku meid näilisest ebaedust tingitud hirm. Jeesus teadis juba tollal, et meie käsi nõnda käib, seepärast tahtis Ta meid julgustada. Meie vaev pole asjatu, sest Jumal on see, kes ehitab oma riiki. Miski ega keegi ei saa Teda selles takistada. Kui ka faktid kõnelevad muust – langusest nii arvudes kui ka maines, tühjenevatest kirikupinkidest ja kirikust vaid korraks läbikõndivatest leerilastest –, siis ometi on ees terendamas tõotatud sajakordne vili, Jumala riik.
Kahtlemata tuleb meil jätkuvalt mõtelda oma kuulutuse mõistetavusele ja otsida uusi viise edastada rõõmusõnumit haaravalt. Üle kõige nõutakse meilt aga kannatlikkust ja ustavust oma töös, külvamises. Nii palju, kui meist sõltub, tuleb meil heade põllumeestena tärkavate taimede eest hoolt kanda: armastada, kasta ja väetada, konkreetset inimest kalliks ja oluliseks pidada. Kasvamise jätame aga Jumala hooleks.
Seemnega ei tohi koonerdada. Pole meie asi otsustada, milline maa või pinnas on kõlbulik, milline selgelt viljatu kõrb või kalju. Meie külvame ja jumaliku väe toimel võivad lilled tungida ka läbi asfaldi. Õigupoolest pole inimesed kunagi jaotatavad teeäärteks, kaljudeks, ohakasteks põldudeks ja viljakandvaks maaks. Me kõik oleme kord seda, kord teist, meis kõigis on olemas need neli võimalust.
Kristlaseks olemine ei ole kogu eluks kätte võidetud positsioon, vaid protsess, jätkuv saamine, igapäevane meeleparandus ja imestamine Jumala armu suuruse üle. See on võitlus ajajärguga, mil jumalateenistusel kuuldud Sõna tuimaks jätab ja suu laulab, aga süda vaikib.
See on heitlemine kahtlustega, trotsimine, kaotamine ja taasleidmine. See on kahtlemine Jumalas, kui mure ja valu meid lämmatavad. See on ka harjumine, tülpimine ja tüdimus, mis võtab võimust usu üle.
Ometi ei pea me neilgi aegadel kahtlema, üteldes: «Ma olen üks vilets põllumaa, täis linde ja ohakaid ja jõuetuid juuri.» Missugune põllumees vaid külvaks ja keeraks siis põllule selja? Nõnda kannab Jumalgi oma põllu eest hoolt: kastab, kobestab ja rohib, et meie usk saaks kindlamaks, ja kui vaja, läheb ning külvab jälle.
Me ei pea meelt heitma oma kiriku ega omaenda jumalasuhte pärast. Kui pöörame pilgu ära edutuselt ja luhtumistelt, näeme Külvajat ennast. Tema kannab hoolt meie eest ja sellepärast võime meie kanda hoolt oma töö ja külvi eest. Jumala Sõna ei tule tühjalt tagasi, vaid kannab sajakordset vilja – meie elus ja meie maailmas.
Aamen.
Annika Sipos, Tartu Pauluse koguduse õpetaja kt