Leping Jumalaga annab elule mõtte ja sihi

Aga rahvas ütles Joosuale: „Ei, vaid me teenime Issandat!” Ja Joosua ütles rahvale: „Te olete tunnistajaiks iseeneste vastu, et te olete endile valinud Issanda, et teda teenida.” Ja nad vastasid: „Oleme tunnistajad!” „Ja nüüd kõrvaldage võõrad jumalad, kes teie keskel on, ja pöörake oma südamed Issanda, Iisraeli Jumala poole!” Ja rahvas ütles Joosuale: „Me tahame teenida Issandat, oma Jumalat, ja võtta kuulda tema häält!” Nõnda tegi Joosua sel päeval rahvaga lepingu ja andis temale Sekemis määrused ja seadlused. Ja Joosua kirjutas need sõnad Jumala Seaduse raamatusse; siis ta võttis suure kivi ja pani püsti selle tamme alla, mis oli Issanda pühamu juures. Ja Joosua ütles kogu rahvale: „Vaata, see kivi olgu tunnistajaks meie vastu, sest see on kuulnud kõiki Issanda sõnu, mis ta meile on öelnud. Ja see olgu tunnistajaks teie vastu, et te ei salgaks oma Jumalat!”

Joosua 24:21–27

Lepingute sõlmimine on tavainimese jaoks sageli tüütu töö ja tihti pannakse allkiri teksti korralikult läbi lugemata ning endale aru andmata, millele siis õigupoolest alla kirjutatakse. Allkirjal on aga väärtus. See on lepingu kinnitaja kahe osapoole vahel. Ja kui anda allkiri valele dokumendile, siis võib inimene enda teadmata teisele kinkida ära isegi oma kodu. Tänapäeva digimaailmas peab olema eriti ettevaatlik sellega, millele allkiri anda. Mõtlematu samm võib tuua väga suurtesse summadesse ulatava kahju.

Kõige klassikalisem leping on abieluleping. Suvel, mil on laulatuste kõrghooaeg, tasub sellelegi mõelda. Lihtne on öelda, et armastus seob ja paberit pole vaja. Aga mis siis, kui elus tulevad probleemid? Mis siis saab, kui üks osapool sureb? Mis siis, kui on vaja elukaaslase suhtes midagi ära otsustada?

Kui abielu sõlmitud pole, siis on raske seda tõendada, et kaks inimest on teineteisega seotud. Vaimulikust perekonnaseisuametnikuna pean alati abieluavaldusi vastu võttes selgitama varasuhteid, sest just need on abielus määravad. Siingi on leping oluline.

Ka Jumalaga on võimalik sõlmida leping. Joosua eel oli leping sõlmitud ja see on näha Tooras ehk viies Moosese raamatus. Jumal sõlmis lepingu nii veeuputuse lõppedes, Siinai mäel kui Iisraeli rahva Egiptuse orjusest põgenemisel. Rahva ülesanne oli teenida ainsat Jumalat ja Jumal omakorda andis tõotuse:

„Ma pöördun teie poole ja teen teid viljakaks, lasen teid saada arvurikkaks ja jõustan oma lepingu teiega. Ma panen oma eluaseme teie keskele ja mu hing ei põlga teid ära. Ma käin teie keskel ja olen teie Jumal, ja teie peate olema mu rahvas.“ (Kolmas Moosese raamat 26:9,11–12) Jumala hoolitsus ja armastus valitud rahva vastu oli suur kingitus, mida ta tõotas oma lepinguga Iisraelile.

Lepingu täitmine võib aga olla raske. Iisraeli rahvas puutus kokku paljude teiste hõimudega, mis avaldas kahtlemata mõju ka nende usulisele pildile. Ikka tuli mõjutusi teistelt rahvastelt. Nüüd seisid nad valiku ees, kas jääda truuks oma Jumalale või seguneda teiste religioossete veendumustega. Joosua sõnade peale teatas rahvas kindlalt, et nad soovivad teenida ainsat Jumalat.

Selle märgiks sai kivi. Märgid on tähenduslikud ja tuletavad meelde lepingut. Näiteks abielusõrmus, mis asetatakse abielu sõlmimisel sõrme, tuletab meelde, et kaks inimest on omavahel seotud lepinguga. Samuti tuletavad näiteks vabadussõja sambad meile meelde vabaduse hinda ja seda, et on inimesi, kes on oma eluga vabaduse eest maksnud. Vaadates vabadussambale võime mõelda, mida meie saame teha oma vabaduse heaks. Nii pidi kivi meelde tuletama rahvale lepingut Jumalaga.

Leping Jumalaga ei piirdunud Vana Testamendiga. Ka kristlasel on Jumalaga oma leping, milles ta tõotab teenida Jumalat ja jääda talle truuks. Jumal omalt poolt tõotab inimesele anda abi ja igavese elu. Jeesus tõotas: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka“ (Markuse evangeelium 16:16).

See leping sõlmitakse ristimisel. Seda kinnitatakse leeriõnnistamisel ehk konfirmatsioonil. Igal pühapäeval armulauale tulles kuuleme Jeesuse sõnu „See karikas on uus leping minu veres“. Jumal on ristiinimesele palju andnud. Meie saame vaid püsida Jumala abiga usus, anda talle omapoolse tänu ja kanda edasi head sõnumit kogu maailma.

Kristlane täidab oma lepingut Jumalaga, kui ta elab usus, järgides neid põhimõtteid, mida Jeesus on andnud. Neid põhimõtteid kuuleme tänases evangeeliumis, kus Jeesus lausub: „nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!“ (Luuka evangeelium 6:31).

Tänase pühapäeva teema on armastuskäsk, mis on antud esmalt Tooras ja mille kordab üle ka Jeesus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!“ (Viies Moosese raamat 6:5, Matteuse evangeelium 22:37) Jeesus lisab sellele „ning oma ligimest kui iseennast!” (Luuka evangeelium 10:27).

Armastus Jumala ja ligimese vastu on meiepoolne lepingu täitmine. See tähendab usus elamist ja oma eluga hea tunnistuse andmist. Ja see pole sugugi raske, sest Jumal ise annab selleks meile jõu ja juhib meid oma Püha Vaimu läbi. Jumalalt armastust saades võime seda jagada maailmas teistele ja nii muutub maailm meie ümber paremaks ja õnnelikumaks. Nii jõuame ka meie kord sihile.

Eks ka kristlane eksib vahel oma teelt, nagu eksis Iisraeli rahvaski. Alati on aga võimalik pöörduda tagasi, parandada meelt, kinnitada-uuendada lepingut. Selleks ongi meil jumalateenistuses piht ja armulaud, mis aitavad meid jätta maha vana ja minna edasi lepingut järgides.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et leping Jumalaga annab meie elule mõtte ja sihi ning kannab meid kord igavesse ellu. See on elu olulisim leping ja seda tasub täita, armastades Jumalat ja ligimest ning ammutades Jumalalt vaimujõudu ja tuge eluteele. Aamen.

Kaido Soom

Tartu praostkonna vikaarõpetaja