Oleme teel meile tõotatud maale

Ma kutsun täna tunnistajaiks teie vastu taeva ja maa: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole! Sest see on su elu ja su päevade pikkus, et sa võiksid elada maal, mille Issand on vandega tõotanud anda su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile.

5. Moosese raamat 30:19–20

Ma usun, et igaüks on näinud Eesti filmiklassikasse kuuluvat filmi „Nipernaadi“. See jutustab Toomas Nipernaadist, kes rändab suvisel Eestimaal ja satub oma pikal teekonnal erinevatesse seiklustesse. Filmi saadab „Rändaja õhtulaul“ Ernst Enno sõnadele:

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel –
Teed laulavad õhtu hilja.

Need teed, kuis on nad kõvad kui keed,
Need otsata kutsuvad jooned, –
Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
Nii hallid ja tolmused kõik need teed,
Need rändaja eluhooned.

Me kõik oleme siin maailmas rändajad mööda maailma kiviseid, käänulisi ja tolmuseid teid. Sekka leidub ka üksikuid sirgeid teelõike. Paratamatult on takistused need, mis satuvad meie rännuteekonnale. Osa neist on väiksemad ja kergemini ületatavad, kuid on ka suuremaid takistusi, mis nõuavad nendest jagu saamiseks kellegi abi. Päevast päeva oleme rännakul, mööda pikki ja lõputuna näivaid teid.

Kindlasti ei ole see sihitu ekslemine laias maailmas, vaid sellel raskusi täis teekonnal on oma kindel eesmärk, mis hetkel meile vaid kaugusest kumab ja millest võime üksnes aimu saada. Kas me kord ka sinna jõuame, seda me hetkel ei tea ja see polegi enam meie otsustada.

Olles siinses maailmas küll teel ning Jumal ise on meie saatjaks, kuid eesmärgini jõudmise otsuse teeb vaid tema. Kõigile ettetulevatele takistustele vaatamata oleme siiski parimas usus sinnapoole teel, lootuses kord pärale jõuda.

Meis kõigis on igatsus millegi järele. On suuri ja väikseid soove ning tahtmisi. Tihti jäävadki paraku paljud neist vaid unistusteks, sest kõik soovid ei ole mõeldud täitumiseks. Me ei ela muinasjutus, kus hea võidab kurjuse ja kõik soovid täituvad.

Elame reaalses maailmas reaalset elu, kus paraku kõik tahtmised ja soovid ei täitu. Jumala rahvana oleme tema lapsed, kuid milline on Jumala laste igatsus? Kas me tegelikult ka igatseme midagi? Jumala laste igatsus on pääseda kord  koju, oma taevase Isa juurde.

Nii ongi kogu meie maapealne elu teekond meie tõotatud maale, paika, mida Jeesus on meile tõotanud ja kus meile aseme valmistanud. Oleme teekonnal paradiisi, kus saame olla koos Jumalaga, kuid enne on vaja teekond lõpuni rännata ja pälvida Jumala  heakskiit.

Igaüks meist loodab oma kõige sügavamas südamesopis, et oleme ära teeninud ja väärt nägema kord tõotatud maad.

 Vana Testament räägib meile täna sellest, kuidas Mooses koos Iisreali rahvaga oli teel tõotatud maale. See oli geograafiline teekond, mida Iisraeli rahvas rändas. Pikal teekonnal jõudsid nad ka Siinai mäele, kus Issand ütles Moosesele: „Tule üles minu juurde mäele ja ole siin, siis ma annan sulle kivilauad ning Seaduse ja käsud, mis ma olen kirjutanud neile õpetuseks!” (2. Moosese raamat 24:12)

Nii oligi Iisraeli rahvas tunnistajaks sellele, et Mooses käis Siinai mäel ja sai Jumalalt käsud, millega pidi oma rahvast õpetama. Teekond, mis tuli Moosesel ja tema rahval läbida, kestis 40 pikka aastat, kulgedes läbi erinevate maade, ning lõpptulemusena ei saanudki Mooses Iisraeli rahvast viia tõotatud maale.

Jumal andis Moosesele võimaluse viia rahvas Jordani jõeni, kuid mitte üle selle. Tegemist oli Iisraeli rahva jaoks ääretult raske ja kurnava rännakuga ning sellel pikal ja lõputuna näival teekonna nurisesid nad paljude asjade üle.

Just nurisemise tõttu ei lubanudki Jumal Moosesel neid üle Jordani jõe viia ning sellel kaldal lõppes Moosese ülesanne ja tema teekond. Ütles ju Issand Moosesele: „See on see maa, mille ma vandega tõotasin Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, öeldes: Sinu soole ma annan selle. Ma olen lasknud sind vaadata oma silmaga, aga sinna sa ei lähe!“ (5. Moosese raamat 34:4)

See oli Jumala tahe, et Mooses koos Iisraeli rahvaga ei jõua tõotatud maale. Rahva üle jõe viimise kohustuse ja ülesande pani Jumal Joosuale.

„Ma nägin uut taevast ja uut maad,“ öeldakse Johannese ilmutusraamatus (Ilm 21:1). Nii nagu Mooses oli teel Iisraeli rahvaga tõotatud maale, oleme meiegi teel oma tõotatud maale ehk oleme raskel teekonnal taevasse.

See on meie kui Jumala laste igatsus jõuda koju oma taevase Isa juurde, sinna, kuhu meid oodatakse. See on pikk, väsitav ja keeruline teekond, mis on täis ohtusid, kuid see on teekond eesmärgi poole, meie teekond meile tõotatud maale.

„Rändaja õhtulaul“ jutustab nii:

Ma kõnnin hallil lõpmata teel,
kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
kui teede laul, tee helisev meel …

Aamen.

Merle Prass-Siim

Paldiski koguduse õpetaja