Rõõmsad katsumused

Jk 1:2–6
Mäletan, kuidas juhilube taotledes esimesel sõidueksamil põrusin. „Pea kinni!“ kamandas eksamineerija. Kui olin auto teeserva tõmmanud, järgnes küsimus: „Kas sa ei näinud, et siin oli peatumiskeelu märk? Maksavad liikluseeskirjad, mitte see, mida autos räägitakse!“ Tõsi. Sarnaselt rõhutavad apostlid, et „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5:29).
Me ei ela ohutus ja isoleeritud maailmas. Me ei ole täiuslikud ega valmis. Alati seisame valikute ees, mis panevad meid proovile, näitavad meie tõelist palet, toovad kaotusi või võite. Kiusatusi võib olla väga mitmesuguseid, lausa vastandlikke – alates kannatustest ja ülekohtust kuni meelitavaimate ihadeni, mida maailm ja fantaasia pakuvad.
Kiusatused, mida tuli taluda Vabadussõjas või Siberi vangilaagris, polnud kindlasti need, millega tuleb rinda pista külluslikus kaubamajas või säravas seltskonnas. Ometi jääb kiusatuse olemus samaks. Ühelt poolt kätkeb see ohtu õigelt teelt kõrvale kalduda, teisalt võimalust tuua esile inimese parimad küljed, teha teda tugevamaks ja täiuslikumaks. Viimast peab silmas ka Jaakobus, rõhutades kiusatuse väärtust usu seisukohalt. Martin Luther on öelnud, et „kõige suurem kiusatus on kiusatuste puudumine“. Miks? Sest jääme loiuks ja laisaks oma usus ja palves ega toetu piisavalt Jumala sõnale. Meis tõstab pead sisevaenlane – inimese loomulik uhkus, nagu tuleksime toime omaenese jõust. Kuid pole midagi petlikumat.
Asjata ei pühenda meieisapalve kiusatusele tervet lõiku: „Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast!“ Hiljuti juhtis paavst Franciscus tähelepanu asjaolule, et selline tõlge võib olla eksitav, jättes mulje, nagu kiusaks Jumal inimest. Ka Luther selgitab väikeses katekismuses, et „Jumal ei kiusa küll kedagi“, kuid me palume selleks, et „ikka peale jääksime ja võidu saaksime“.
Palvesõnad „päästa meid ära kurjast“ rõhutavad ühemõtteliselt Jumala abi vajalikkust. See abi on antud Jeesuses Kristuses, kes on „kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta“ (Hb 4:15). Temas osutab Jumal oma armu ja päästet. Nõnda kutsub see palve meid usaldama Jeesust, kes võitis kiusatused palvega. Kiusatusest ei pea saama põrgutee, vaid katsumus, mis tugevdab usku ja headust.
Selliste katsumuste üle maksab rõõmustada. Nad on võiduka ja tõelise elu tööriistaks. Jaakobuse sõnul teevad nad kannatlikuks, suunavad täiuslikkuse poole, kujundavad terviklikku ja veatut inimest. Olen ikka imestanud, kuidas suudavad sportlased aastaid taluda treeningute koormust lootuses kunagi pääseda olümpiale. Aga nad on selleks rõõmuga valmis, sest eesmärk on sedavõrd auline.
Sõna „kannatlikkus“, mida siin kasutatakse, ei tähenda lihtsalt koormustaluvust, suutlikkust vastu pidada, vaid selles väljenduvat innukust, väge ja väärikust. Muistsed paganad hämmastusid, kui kristlikud märtrid läksid surma ülistuslaule lauldes ja Jumalat kiites.
Apostel Paulus kirjutab roomlastele, et „me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele. Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud“ (5:2–5).
Käesolev aasta on Euroopa Liidus kuulutatud kultuuripärandi aastaks. Seetõttu maksab meenutada Euroopa Komisjoni kunagist presidenti Jacques Delorsi, kes kutsus otsima Euroopa hinge. Ta ei väsinud rõhutamast, et ebatäiuslik ja ekslik inimene vajab pidevalt korrigeerivat transtsendentsi, meist suurema, üleloomuliku kogemust, mida üksnes usk saab pakkuda.
Kiusatuste äravõitmises avaldub inimvaimu vertikaalne mõõde. See hoiab elavana ja tugevana nii kultuuri kui rahvast. Kaasaegses maailmas, kus neli ilmakaart meid laiali kisuvad ja oma hiilgusega meelitavad, vajame seda enam usku kui vaimukultuuri vundamenti, põlisväärtust ja tuletorni.
On tähendusrikas, et Eesti Vabariigi uue sajandi esimest nädalat alustades on selle teemaks just „Palve ja usk“. Kiusatustes olles on mõistagi raske hinnata selle kõiki asjaolusid ja tagajärgi. Sageli jääb tarkusest vajaka. Sama mõistetav ja loogiline on „paluda Jumalat, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid“.
Kuulates Püha Vaimu häält ning süvenedes Jumala sõnasse, suudame vältida nii mõndagi hukutavat kari. Meenutagem Orpheust, kes, kui argonautide teele jäid lauluga laevu teelt eksitavad ja karidele ajavad sireenid, mängis lüüral sedavõrd kaunilt, et sireenidel polnud mingit mõju.
Palugem siis usku nii endale kui oma rahvale, et me kahtluste ja kiusatuste tormis ei sarnaneks „tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega“. Seda on meie ajaloos juba piisavalt olnud. Hoidkem kindlat kurssi täiuslikkuse ja terviklikkuse poole ning, nagu ütleb isamaaline kirikulaul, „usu vägi tulgu meile aitajaks, nii me tegu olgu õnne rajajaks“.

 

 

 

 

Andres Põder,
emeriitpeapiiskop, EKNi president