Tõde, mis vabastab kartusest

Jeremija rääkis Juuda vürstidele ja kogu rahvale, öeldes: „Issand on mind läkitanud prohvetlikult kuulutama selle koja ja selle linna kohta kõiki neid sõnu, mis te olete kuulnud. Ja nüüd parandage oma eluviise ja tegusid ja kuulake Issanda, oma Jumala häält, siis Issand kahetseb õnnetust, mida ta teile on tõotanud. Aga mina, vaata, olen teie käes; tehke minuga, nagu teie silmis on hea ja õige! Ometi teadke kindlasti, et kui te mind surmate, siis tõmbate süütu vere iseeneste ja selle linna ja ta elanike peale, sest Issand on tõesti läkitanud mind teie juurde, et ma räägiksin teie kõrvu kõik need sõnad!“ Siis ütlesid vürstid ja kogu rahvas preestritele ja prohvetitele: „See mees ei ole surma väärt, sest ta on meile rääkinud Issanda, meie Jumala nimel.“  Jr 26:12–16

Paastuaja kolmanda pühapäeva ladinakeelne nimetus Oculi – silmad – pärineb pühapäeva vanakiriklikest algussalmidest: „Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja“ (Ps 25:15).
Oleme võinud tänavu eestlastena juba mitmel korral tõsta mitte ainult silmad, vaid ka oma südamed tänus Issanda poole, kes meie rahva on kahel korral ühe sajandi jooksul imelisel viisil okupatsiooni- ja orjusevõrgust välja tõmmanud. Ligi poolteist kuud tagasi meenutasime saja aasta eest raskelt kätte võidetud rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga. Tartu rahulepingut on peetud meie riigi sünnitunnistuseks. Eesti rahudelegatsiooni juht, Laiuse õigeusu köstri poeg ja ühe meie tuntuma evangelisti ning baptistipastori Arpad Arderi vanaisa Jaan Poska nimetas seda hetke kõige olulisemaks eesti rahva 700 aasta pikkuse ajaloo jooksul.
Alles äsja tähistasime kolme aastakümne möödumist esimese vabalt valitud Eesti vabariigi kodanikkonna esinduskogu ehk Eesti Kongressi kokkukutsumisest veel tollases Eesti NSVs. Kongressi avakõnes 30 aastat tagasi ütles selle peakomitee esimees, evangelisti ja pastori poeg Tunne Kelam: „Oleme tõusnud mäele, kus meie rahva püüdlused, aastatepikkused kannatused ja taotlused on kirgastunud. Me oleme olukorras, kus heldus ja tõde saavad üksteisega kokku, kus õigus ja rahu annavad üksteisele suud; tõde võrsub maast ja õigus vaatab alla taevast. Meie vastutus ja kohus on see, et tõde meie hulgas võiks võrsuda ja vilja kanda.“
Eeloleva pühapäeva Vana Testamendi tekst viib meid Anatoti preestri poja prohvet Jeremija aastal 627 eKr alanud ja üle neljakümne aasta kestnud tegevuse keskmesse. Ta oli määratud saama tunnistajaks suurtele geopoliitilistele muutustele, mis puudutasid otseselt tema kodumaad, täpselt samuti nagu ka 30 ja 100 aastat tagasi toimunud pöördelised sündmused Euroopas meid, eestlasi. Prohvet pidi kuulutama õigust, mis vaatab alla taevast, ja otsima tõde, mis võrsuks vastu maast. Seda viimast ta aga ei leidnud.
Jeremija kuulutas Juudale ja Jeruusalemmale saabuvat hävingut ette juba ammu enne, kui reaalne vaenlane ehk uus suurjõud Babüloonia nende ukse taha jõudis. Rahvas aga ei tahtnud tollal ega taha ka tänapäeval kuulda tõde ning veel vähem seda tunnistada, vähemalt senikaua, kuni nende valede arsenalis veel piisavalt püssirohtu on.
Kuna Jumala prohvetit ei kuulatud ega soovitud pöörduda ka oma kurjadelt teedelt, sattus Jeremija pidevasse konflikti nii Jeruusalemma templi preesterkonnaga kui ka õukonna- ehk tänapäevases mõistes peavooluprohvetitega. Jeremijat süüdistati isegi reeturluses, kui ta julges rahvajuhte hoiatada vastuhakkamise eest babüloonlastele, kelle käest neil nagunii pääsu ei olnud. Ent samal ajal andis ta lootust, et Jumal tõotab igal juhul oma rahva vangipõlve määratud ajal lõpetada ja pagendusse viidud kodumaale tagasi tuua. Seegi kuulutus oli määratud kurtidele kõrvadele.
Samaaegselt sõitlemisega ebajumalateenistuse eest hoiatas Jeremija pidevalt rahvast ka lootuse panemise eest pelgalt rituaalsele ja formaal­sele jumalateenistusele, kui sellega ei kaasne meeleparandust ehk elu Jumala õiguses, mille viljaks ongi kartusest vabaks tegev tõde. Kristlik pärimus on näinud just Jeremijas Kristuse prohvetlikku eelkuju. Sest nii nagu Jeremija omas ajas, nutab ka Jeesus aastasadu hiljem uuendatud templit nähes kõige selle pärast, mis tolle hiilgusest varsti järele jääb, kuna Jeruusalemm ei ole oma armukatsumise aega ära kasutanud.
Meid julgustab aga see, et pühapäeva epistlis pakub ülestõusnud Issand Laodikeia kogudusele, ainsale Väike-Aasia kogudustest, kelle kohta tal midagi head öelda ei ole, valgeid rõivaid, varjamaks oma alastioleku häbi, ning silmasalvi, nägemaks Issandat, kes oma rahva ka siis, kui ta neid nende pattude pärast karistab, Kristuse lunastuse läbi ometi hukatusevõrgust välja tõmbab.

 

 

 

 

Mihkel Kukk,
Rapla koguduse õpetaja