Jumal osutab, et iga elu loeb

Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde ning ütles temale: „Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene. Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid, aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar. Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud.” Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: „Nii tõesti kui Issand elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps! Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!” Aga Naatan ütles Taavetile: „See mees oled sina! Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest. Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist. Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on tema silmis paha? Hett Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga. Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hett Uurija naise enesele naiseks.” Siis ütles Taavet Naatanile: „Mina olen pattu teinud Issanda vastu.” Ja Naatan ütles Taavetile: „Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure.“

2. Saamueli raamat 12:1–10,13

Canterbury peapiiskop Justin Welby on esinenud avaldusega, et nii Canterbury kui Westminsteri katedraalis asuvad hauatähised ja mälestusmärgid tuleb üle vaadata ning orjandusele ja rassismile viitavad neist varustada „asjakohase informatsiooniga” ning eksponeerida „kohasel viisil”. On avaldatud arvamust, et ka heledanahalisena kujutatud Jeesuse pildid ning skulptuurid tuleks „valge ülemvõimu” ning rõhumise kehastusena kõrvaldada.

Need arengud on pannud mõtlema elu üle ning elu väärtuse üle laiemalt. Milline elu loeb? Et kui teatud elu loeb, kas siis selle kõrval on olemas ka elu või elud, mis ei loe? Elu, mida võib vabalt hävitada; elu, mida võib enda tarvis ära kasutada; elu, mis ei ole midagi väärt, mis ei maksa sentigi? See on lõpuks neid inimkonna igavesi küsimusi. Et on keegi, kes peab ennast mingil põhjusel teistest paremaks või eelistatumaks või väärtuslikumaks.

Ühe selliselt mõtleva mehega puutume kokku Saamueli raamatus. See on Taavet, keda sageli mõistetakse ja kujutatakse romantilise ning õiglase valitsejana, kes eelistab sõrmitseda keelpille ning luuletada psalme ja võib-olla näeks ennast endiselt oma isa lambaid kantseldamas. Kuid kuningate lood Vanas Testamendis avavad ka tema süngemat poolt, näidates teda ühena omaaegsetest valitsejatest, koos kõikide heade ja halbade külgedega.

Taavet arvab, et jumaliku äravalituse tõttu [Saamuel valis ta Iisai seitsme poja hulgast välja nimelt Jumala ilmutuse tõttu (1Sm 16:1–13)] ei kehti tema jaoks käsud, mis keelavad abielurikkumise ning ligimese naise himustamise.

Ta võrgutas oma väepealiku hetiit Uurija naise Batseba, kes jääb lapseootele. Et varjata oma pattu, mõtleb Taavet välja enda arvates kavala plaani. Ta kutsub Uurija lahinguväljalt tagasi ettekäändega saada teateid sõjaolude kohta ning loodab, et Uurija läheb oma koju naise juurde.

Kindlasti on Batseba Taaveti arvates selle üle rõõmus ning nad veedavad öö koos ja Batseba last on võimalik pidada Uurija seaduslikuks järeltulijaks. Ent Uurija ei lähe oma naise juurde, vaid jääb kuningalossi väravate ette laagrisse ning pöördub lahinguväljale tagasi.

Kuna see Taaveti plaan kukkus läbi, laseb ta käiku teise kava. Ta laseb tubli väejuhi panna Rabba piiramisel tapluse esirinda ning siis jätta ta kaitsetuna maha (2Sm 11:15). Taavet arvab nii päästvat oma mainet.

Kas maailmas valitsevadki topeltstandardid? Nagu vanad roomlased tavatsesid öelda: Quod licet Iovi non licet bovi – Mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale. See tähendab, et valitsejatele on rohkem lubatud kui alamatele? Kas ongi olemas elusid, mis ei maksa midagi?

Ainuüksi Eestis hukatakse emaihus tuhandeid elusid. Liiga sageli ema või poiss-sõbra mugavuse nimel ei lasta neil siia maailma sündida. Madalmaades on välja töötatud Groningeni protokoll, mille alusel arst võib vanemate nõusolekul „aktiivselt lõpetada vastsündinu elu”, seda kutsutakse kauni võõrsõnaga postnataalseks eutanaasiaks.

Kriteeriumideks on muuhulgas vastsündinule osakssaav „talumatu kannatus” ning „eeldatav elukvaliteet”. Viimastel aastatel on protokoll saanud tugeva kriitika osaliseks, kuna kriteeriumid on liiga subjektiivsed – milline on talumatu kannatus ja kuidas hinnata lapse eeldatavat elukvaliteeti?

Jumal osutab, et iga elu loeb. Iga elu on oluline pidada pühaks ning anda endast kõik, et see elu võiks olla elatud väärikalt. Jumal osutab, et ei ole teistest vähem väärtuslikke või lausa väärtusetuid elusid. Sellest kõneleb ainuüksi juba see, et ta saatis oma Poja maailma kõikide inimeste pärast. Jumal ei valinud teatud värvi elu ega teatud klassi elu. Jumala jaoks on iga elu väärtuslik, iga elu loeb.

Lõpuks mõistis Taavetki, et olla kuningas ei tähenda absoluutset võimu teiste elude üle: „Mina olen pattu teinud Issanda vastu” (2Sm 12:13). Taavet saab Jumala käest uue võimaluse. Sest iga elu loeb.

Ma ei saa kuidagi õigustada ei orjust, ei vägivalda, ei sõda ega ka mitte teiste ärakasutamist võimukandjate poolt. Kuid tean sedagi: ajalugu ei saa enam ümber teha. Veel enam: ajalugu ei pea püüdma unustada, häbeneda ning ümber teha.

Ajaloost peab õppima. Ajalugu peab tuletama meelde muistsete esiisade ja esiemade õilsaid tegusid ning nendesamade esivanemate patud peavad teisalt suunama meelt parandama. Sellepärast meenutamegi täna Taavetit, kes ei käitunud nii, nagu monarhilt ootaksime täna. Ta õppis oma kogemusest, ta kahetses ja sai uue võimaluse. Sest Jumala jaoks loeb iga elu.

Joel Siim

Tallinna piiskopliku toomkoguduse abiõpetaja