Kuuldes värisema panevat müsteeriumi

/ Autor: / Rubriik: Jutlus, Pühapäevaks / Number:  /

Paide koguduse õpetaja Andres Tšumakov. Foto: Ahti Kaera

Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Räägi Aaroni ja ta poegadega ning ütle: Õnnistades Iisraeli lapsi, öelge neile nõnda:  Issand õnnistagu sind ja hoidku sind! Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline!  Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu! Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli laste peale ja mina õnnistan neid!” 4. Moosese raamat 6:22–27

Aamen!  Aamen! Aamen! – Nõnda on ristiinimesed koguduses lugematul arvul kordadel nendele õnnistamissõnadele vastanud. Kinnitanud, et see on tõesti tõsi. Ja teisiti ei saakski. Sest ei ole olemas midagi suuremat ega ülemat Issanda õnnistusest.

Issanda õnnistus inimesele on midagi nii suurt ja ülevat, et seda kogedes võib inimene tunda, et see on midagi seesugust, mille kohta teinekord öeldakse, et see on värisema panev müsteerium (ladina keeles mysterium tremendum). See on midagi, mida eksija ja patune inimene on läbi ajaloo tajunud (ja tajub ka nüüd) tõelisel kokkupuutel pühaga, inimlikust kõrgemaga, jumalikuga – ehk siis kokkupuutel kõigeväelise Jumalaga

Aga kas me tajume õnnistussõnu kuuldes värisema panevat müsteeriumi?

Ehk vapustaks meid hoopis see, kui meile öeldakse: Issand ärgu õnnistagu sind ega hoidku sind. Issand ärgu lasku oma palgel paista su peale ja ärgu olgu sulle armuline. Issand ärgu tõstku oma palet su üle ja ärgu andku sulle oma rahu.

Kõlab ju üsnagi õudselt ja jubedalt, kas pole?

Nõnda on inimesi – meid kõiki – ikka ja jälle kutsutud üles, et me ei võtaks kõike oma elus nii väga enesestmõistetavana ja loomulikuna. Et me ei langeks pikaajalisse tuima enesega rahulolusse, nähes ja otsides vigu vaid teistelt. Vahel kutsutakse meid üles mõtlema ja tegema koguni midagi teistmoodi. Vaatama raamidest välja. Vaatama asju teise nurga alt ja vaatama silmapiiri taha.

Meie ajale on saanud omaseks rääkida heast Jumalast, kuulutada Jumala õnnistust, armu ja pattude andeksandmist. Aga rääkida, et õnnistamise kõrval on olemas ka needmine … Ei ole heaks tooniks rääkida Jumala vihast ja sellest, et Issand on andnud lisaks pattude andeksandmise meelevallale ka meelevalla pattude kinnitamiseks.

Ununeb, et lisaks õigustele on Jumal andnud inimesele ka kohustused. Ka õnnistuse saamiseks. Üheks nendest kohustustest, mille täitmist Jumal meilt ootab, on ristimine Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. See käsk on meile temalt eneselt.

Meie ilmalikus ühiskonnas ollakse ehk harjutud rohkem sellega, et head soovides soovitakse üksteisele õnnistamise asemel pigem „palju õnne”. Eks õnne lähe elus ka teatud puhkudel tarvis, aga … Antiikmaailmas tunti Fortunat, kinniseotud silmadega jumalannat, kellel oli käes küllusesarv. Kuna ta silmad olid seotud, siis ei saanud ta näha, kuidas ta mõne inimese külvas õnnega üle ja teise inimese jättis sootumaks kõigest ilma. Nii on selle õnnega. Ühel on seda rohkem, teisel vähem.

Õnnistus on aga midagi väga konkreetset. Seda ei jagata seotud silmadega. Ristiinimestena ootame õnnistust. Me palume õnnistust. Vajame õnnistust. Teinekord ehk isegi heitleme õnnistuse pärast nagu Jaakob – Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista! (1. Moosese 32:27).

Tõesti – kui meiega ei oleks õnnistust, siis mida me üldse jõuaks ja jaksaks? Mida suudaksime ainuüksi iseenese väest ja tarkusest? Olla ilusad, targad, edukad ja head? Olla kõike seda, mille kohta vanad roomlased ütlesid: sic transit gloria mundi.

Apostel ütleb, et hirmus on langeda elava Jumala kätte. Samas on keegi kusagil öelnud, et veelgi hirmsam on langeda elava Jumala käte vahelt. Hirmus on jääda ilma Jumala õnnistusest. Või olla lausa neetud.

Seepärast räägivad pühad tekstid meile juba alglugude juures väga selgelt ja konkreetselt õnnistamisest ja õnnistusest. Meenutagem – palaval päevaajal nägi Aabraham enda ees seismas kolme meest, kellelt ta saab tõotuse – Aabraham saab ometi suureks ja vägevaks rahvaks ja tema kaudu õnnistatakse kõiki maailma rahvaid (1. Moosese 18:18). Tema kaudu oleme õnnistatud ka meie.

Kas Aabraham nägi kolmainu Jumalat? Nõnda on seda piiblikohta teinekord seletatud. Meie usume kolmainu Jumalasse. Tema on meile ennast nõnda ilmutanud. Ta on ilmutanud Loojana – Isana, Lunastajana – Pojana ja Pühitsejana – Püha Vaimuna.

Kogetud õnnistuse vastuseks on inimese poolt tänu. Jumal õnnistab, inimene tänab. Tänu ja tänulik meel on midagi sellist, mida ikka ja jälle tasub endale meelde tuletada. Tõsist ja siirast tänu ei ole siin maailmas kunagi ülearu palju. Olgem tänulikud!

Hea õnnistatud ja tänulik teekäija, õnnistagu sind püha kolmainus Jumal! Õnnistagu sind Isa! Õnnistagu sind Poeg! Õnnistagu sind Püha Vaim!

Aamen! Aamen! Aamen!

Andres Tšumakov

Paide koguduse õpetaja