Peapiiskop Urmas Viilma jutlus lipupäeval, 4. juunil Otepää Maarja kirikus

Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses.

Pauluse kiri efeslastele 1:3

140 aastat tagasi, 4. juunil 1884. aastal õnnistati Otepää kiriklas sinimustvalge lipp – meie tänane rahvus- ja riigilipp. Sel põhjusel oleme kõik Otepääl. Täna õnnistan siin kirikus Otepää koguduse uue trikoloori. Lippu õnnistades ei anta Jumala hoole alla mitte ainult lipukangas või selle värvid, vaid usaldatakse tema armu ja hoole alla kõik, kes selle lipu värvide alla koonduvad.

Vaimulik Aleksander Mäevälja (1857–1938) on 1934. aastal ajalehes Postimees (nr 144, 30. mai 1934)  ühe värvivaliku tegemise juures viibijana selgitanud: „Värvid pidid meile tuletama meelde, kes oleme, kuhu kaldume ja püüame – sama pidid teisedki tulevikus teadma: oleme eestlased, tahame eestlasteks jääda, selleks on meil õigustus ja kohustus /…/ Eks sinine taevas kata meie kodumaad, lõunas on meil sinipinnalised järved, põhjas Virumaal asetsevad sininimelised mäed. Must värv võitis omale koha meie rahva musta ja piinarikka mineviku, kodumaa musta tootva mulla, mulgi musta kuue ja head tuld andvate mustade süte meenutajana.“  

Valge värvi kohta ütles aga koolipapa Hugo Treffner (1845–1912): „Ise püüame valguse poole ja rahvale anname valgust. Päikesepaiste ei tohi meil puududa – valge värv kuulugu meie rahvuslikkude sümbolite hulka!“ (Samas)

Lipp on enamasti heisatud kuhugi kõrgele, et oleks kõigile näha, nii silmaga kui südamega. Tuules lehviv ja õnnistatud lipukangas laotub justkui õnnistava Jumala käena meie kõigi üle. Jumala õnnistus on olnud tema rahvaga läbi aastatuhandete, alates kõrbeteekonnast ja valitud rahva tõotatud maa otsingutest kuni tänase moodsa, kuid omajagu sekulariseerunud maailmani.

Ajad muutuvad, kuid Jumal on sama eile, täna ja igavesti. Tema igavikulisus, ajatus ja mõõtmatus on endine. Nõndasamuti on inimene niisama puudulik ja ekslik kui tema esivanemad. Jumala loomingu hulgas on endiselt palju inimese poolt märkamatut ja avastamatut. Kuid kõik Jumala poolt loomises alustatu kannab jätkuvalt tema õnnistust.

Piibli esimestelt lehekülgedelt võime lugeda, kui Jumal oli millegi loomisega valmis saanud, õnnistas ta seda. Paljud selle õnnistuse viljad valmivad alles täna, paljud veel peale meidki – sellise väega on Jumala õnnistus!

Jumala õnnistust oleme ka meie rahvana tundnud ja kogenud. Meie maast ja rahvast on üle käinud lugematu arv võime ja valitsusi – üks karmim kui teine. Meie rahvast on pillutatud iga ilmakaare suunas, kuid ikka oleme püsima jäänud ja oma tavad, kombed ja keele elus hoidnud. Me pole aastasadade pikkuse võõra ikke all elades otsa saanud.

Seda võib pidada eestlaste jonniks ja kanguseks, kuid siia tuleb lisada ka suur annus Jumala õnnistusest. Nõnda on ka see vabadus, mida saame Eestis täna nautida ja mille eest meie õed ja vennad Ukrainas ja mitmel pool mujal maailmas seisavad, segu Jumala õnnistusest ja esivanemate pärandist. Vabadusega käib kaasas õigus mõelda, aga ka õigus oma mõtteid välja öelda, õigus uskuda või ka mitte uskuda.

Erinevate mõtete ja väljaütlemiste põrkumine viib alati vaidlusteni, erinevate mõttekodade, fraktsioonide ja erakondade tekkimiseni. Vaidlused selle üle, kuidas saavutatud vabadust hoida või kuidas sellega ümber käia, on vaba ühiskonna hea tervise tunnuseks.

Vabaduse enda kõrval on aga vähe asju, mille üle vaidlusi ei sünni. Need on väärtused, mis on tõstetud kõrgemale üle kõigi peade ja ambitsioonide. Üheks kõrgele, üle kõikide erimeelsuste, vaidluste ja veendumuste tõstetud aardeks on Eestis ka täna 140 aasta eest siin Otepääl õnnistatud rahvustrikoloor – sinimustvalge.

Sinimustvalge lipp on justkui pehme ja suur tekk, mille alla me kõik – usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, nagu rõhutab „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”, ära mahume. Kes seda tekki teiste pealt ära või ainult endal peal soovib kiskuda, ei ole saanud lõpuni aru üle kõigi peade heisatud trikoloori tähendusest.

Meie lipu muudavad pühaks Jumala õnnistus ja kõigi selle lipu alla koondujate ligimesearmastus, mis ei tohi kunagi olla selektiivsed. Nii nagu Jumal „laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale” (Mt 5:45), nõnda lehvib ka Eesti lipp meie kõigi üle, pühitsedes vabadust, mida peame hellalt hoidma ja kaitsma.

On olnud aegu, mil oleme pidanud oma vabaduse sümboli, sinimustvalge lipu peitu panema. Neil aegadel on Eesti lipuvärvid kõnelenud Eesti sinisest taevast, mustast mullast ja lootuse valguse valgest ka nõnda, et lipp ise on jäänud heiskamata.

Neil aegadel on sinimustvalge kõnekalt rääkinud:

• küüdirongis Siberisse läkitatute pisarapeegelduses;
• vägivalla eest võõrsile varjule pagenute hingehaavades;
• ikestatud isamaale maha jäänute murtud südamete sügavas sopis.

Paljud rahvad ei tea, mida tähendab tunne, kui näed keelatud lipuvärve kõige raskematel aegadel kõnelemas:

• lõuendile kantud või vaipa salakoodina kootud värvikombinatsioonides;
• luuletusse teadlikult sätitud reaalgustähtedes;
• laulu- ja jutulõimede ridadevahelises kõnekas vaikuses.

Viimasel kolmel aastakümnel oleme aga näinud ja kuulnud Eesti lippu kõnelevat selgemalt ja julgemalt, ka hoogsamalt ja uljamalt kui kunagi varem. Võime sulgeda silmad, et näha ja kuulata, mida ja millest meie 140aastane vaba riigi väärikas ja armas trikoloor täna jutustab. Meie lipu värviderida on jõudnud:

• maailma katusele Mount Everesti tippu;
• olümpiastaadioni pjedestaali kõrvale lipumasti;
• ümbermaailmasõidu autouksele, purjekamasti ja rattaraamile;
• mundrivarrukale;
• pintsakureväärile;
• sõrmusepitsatile;
• sportlase võistlusnumbrile;
• jaanitule simmaniplatsile;
• Eesti toidu sedelile;
• presidendilossi, parlamendi- ja valitsushoone katuseharjale;
• lasteaia, kooli- ja ülikoolihoone fassaadile;
• laulu- ja tantsupeo rongkäiku ning peoväljakule;
• Eurovisiooni hindamistabloole;
• mõne kauge riigi või teise mandri Eesti Maja pidusaali;
• hilisõhtusesse tõrvikurongkäiku;
• EstCube’iga kosmoseavarustesse;
• ÜRO, NATO ja Euroopa Liidu peahoone esisele lipuväljakule;
• vabadussõja ausamba lipumasti;
• kodukiriku altariruumi lipualusele;
• kodutalu, eramu või kortermaja lipuvardasse;
• võidupüha ja iseseisvuspäeva paraadile;
• Rio de Janeiro Lunastaja Kristuse kuju valgusrüüsse;
• pidupäevatordi suhkruvõõpa;
• ordeni- või medalilindile;
• missioonil või ametiülesannete täitmisel elu jätnu puusärgikaanele;
• leinapäeval musta lindiga varjutatult või vinnatuna poolde masti.

Pisut enam kui pool sajandit tagasi, 1972. aastal jõudis sinimustvalge lipp Apollo 16 pardal ka Kuule.

140 aasta tagune õnnistus saadab meie armsa trikoloori iga teekonda ja hetke. Võime olla kurvad või rõõmsad, pettunud või elevil, vihased või rahulolevad – ükskõik kuidas end tunneme –, sinimustvalge on ja jääb meid kõiki ühendavaks värvisidemeks.

Seda lippu ei ole kunagi heisatud selleks, et nende värvide all kedagi vallutada või kellegi kallal vägivallatseda. Eesti lipp on läbi ajaloo olnud lootuse sümbol, mis toob silmisse ärksa rõõmupilgu ja silmanurkadesse naerukurrud.

Kui kaua Jumala õnnistus püsib? Õnnistus, nagu armastuski, on ilma ajalike või ajatute piirideta. Piire seavad inimesed. Jumal mitte. Kõige kõrgemad müürid enese ja teiste vahele on paljud meie seast rajanud ise oma südamesse. Seepärast tuleb olla ettevaatlik, et süda ei saaks täiesti sisse müüritud. „Ainult südamega võib õigesti näha ja kõige tähtsam on silmale nähtamatu,” ütles väike prints. Mida sa aga näed või tunned, kui kogu vaate varjavad kõrged müürid …?

Sama kehtib ka meie lipu kohta – sinimustvalge lehvib seni, kuni on neid, kes seda lippu heiskavad olgu Pika Hermanni torni või mõnda teise tähendusrikkasse paika, eriti aga püsib õnnistus mitte ainult meie lipu, vaid ka maa ja rahvaga, kuni sinimustvalge heisatakse koduõuel ning jäädavalt meie südames.

Et Jumala õnnistus püsiks koos meiega, peame ka ise otsima tema õnnistust ja sellest kinni hoidma nii üksikisikute kui ka rahva ja riigina. Andku meile selleks jõudu ja õnnistagu meid selleks kolmainus Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim.

Aamen.