Pöörduge ja elage!

Seepärast ma mõistan kohut teie üle, Iisraeli sugu, igaühe üle ta eluviiside kohaselt, ütleb Issand Jumal. Pöörduge ja taganege kõigist oma üleastumistest, et teie süü ei saaks teile komistuseks. Heitke eneste pealt ära kõik oma üleastumised, millega te olete üle astunud, ja valmistage enestele uus süda ja uus vaim! Miks te tahate surra, Iisraeli sugu? Sest mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand Jumal. Seepärast pöörduge ja elage! (Hs 18:30–32)

Iga inimene, kes on püüdnud oma eluviise muuta, teab, et see pole kerge tee. Alguse entusiasmist suudame muudatused teha, aga tulevad tagasilöögid, päevad, kui mõtleme: ah milleks see kõik? Vanad mustrid, milles oleme elanud ja toimetanud, on nii turvaliselt tuttavad. Kui mõtleme, mille peale läheb meie tähelepanu, siis küllap igaühel on oma nõrk külg: materiaalse peale, karjääri peale, tunnustatuse soovi peale, soovile omada võimu, eneseimetlemise peale … Üks viis end algavaks paastuajaks ette valmistada on küsida endalt, mis või kes on mulle tähtis, mis on mu siht, ja püüda võimalikult ausalt vastata.

Hesekiel ei räägi aga senise raja paremini jätkamisest või mõningate asjade korrigeerimisest, ta ütleb: “Pöörduge ja taganege kõigist oma üleastumistest, et teie süü ei saaks teile komistuseks. Heitke eneste pealt ära kõik oma üleastumised, millega te olete üle astunud, ja valmistage enestele uus süda ja uus vaim!” (Hs 18:30b–31) Kristus kutsus oma jüngrid nende igapäevatoimetuste juurest, nende harjunud mustritest ja sihtidest. Nad läksid, jättes senised sihid. Kristus ütleb selle kutse meile igaühele: „Järgne mulle!” Mis me talle vastame? Kas jätame senise või ütleme, et praegu pole aega või mul on endal juba välja mõeldud väga hea plaan oma eluks. 

Senise mahapanek tähendab selle Jumala ette toomist ja andekspalumist. Hesekiel ütleb, et süü saab meile muidu komistuseks. Süü on üks keeruline asi. Süü pärsib elujõudu, võtab julguse, ta hoiab meid otsekui ahelates, aga ta annab meile ka märku – midagi on valesti. See on Jumala arm, kui tunneme ära, et meie elus pole kõik korras. Süü vastu aitab üksnes aus ülestunnistamine, andekspalumine ja andekssaamine ning andeksanni uskumine. Uus algus suhetes. Palugem andeks igalt ligimeselt, kelle suhtes oleme eksinud, ja püüdkem lepituse poole. Ja palugem andeks Jumalalt, et oleme järginud oma tühiseid ebajumalaid, jooksnud ühe ja teise ahvatleva eesmärgi järel ja kaotanud kõige olulisema elus – Kristuse.

Uus süda ja uus vaim. Uus meelsus tähendab järgida Kristust kõiges – nii rõõmus kui kannatustes ning kogu oma mõtte- ja eluviisis. Jeesus ütleb, et “kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest” (Mk 10:43b–45). Jaakobus ja Johannes ütlevad Jeesusele: „Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!” (Mk 10:37), ehk siis nende sooviks on saada n-ö õndsuskindlus. See igatsus pole meilegi võõras nii maistes kui igavikulistes asjades – saavutada positsioon või olukord, kus me ei pea enam midagi tegema, kuhugi püüdlema, n-ö nautida lihtsalt olemist, aga Jeesus näitab meile teise tee – tegutse, liigu, teeni. Ärgem igatsegem ülemaid positsioone, vaid olgem valmis teenima ja vajadusel ka kannatama. Olgem elus, armastagem Jumalat üle kõige ja ligimest kui iseend ning teenigem kõigi nende võimaluste ja andidega, mis meile on antud. 

Pöördumine ei ole ühekordne akt. Kui me seda nii näeme, on suur oht, et muutume kõrgiks, arvates, et meil on midagi juba käes või isegi et meil on midagi rohkemat kui teistel. Paulus aga ütleb Timoteosele, oma tõelisele pojale usus: “Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus, kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest, tunnistusena selleks määratud ajal.” (1Tm 2:1–6) Kes meist on maiseks rännakuks antud teenimisülesannetega hakkama saanud, seda otsustab Isa, meie ei pea seda mõõtma. Meie aga võtkem Kristuselt endalt vastu uus süda ja vaim, et kergel sammul astuda tema järel surmast ellu, ja palvetagem, et meie ise ja kõik inimesed pöörduks, pääseks ja tuleks tõe tundmisele.  Aamen.

Triin Simson

Pühalepa ja Käina koguduse õpetaja